Miniteaduskool

Teadlaste Öö Festival 2019

ÕPITOADhttps://docs.google.com/document/d/1CSUDE1zum7eiswxy7fYQM2mL1gUVtXA0AlXX6HM1NZA/edit



Miniteadlaste preemiareis Peipsi äärde

12. juunil ootas koolimaja ees buss, et viia 43 noort teadlast Peipsi äärde. Kõigepealt võtsime suuna Iisakule. Seal  liitus meiega retkejuht Aune. Veel 4 km sõitu ja olimegi Kotka matkaraja alguses. Kõigepealt tutvusime erinevate rabataimedega. Ja muidugi saime tuttavaks kihulastega. No neid oli ikka lugematul arvul ja kõik nad ihalesid nooteadurite verd. Aga ega me neile liiga palju seda rõõmu ka pakkunud. Peagi jõudsime laudteeni (kihulased loobusid meie jahtimisest). Liikuda tuli hanereas. Arutlesime, et miks on rabas sellised nirud-kidurad männid. Eriti veel, kui mõni neist oli väga vana. aga ikka selline lapse-kõrgune. Nägime lihasööjat taime - huulheina, looduskaitse all olevaid käpalisi, õitsvaid pohli ja muid taimi. Saime teada, et rabas võib kohata ka rabavaimu ja et teda on ikka korduvalt nähtud.

Laudtee vahepeal olid soosaared. Päris kõva pinnasega ja metsased saarekesed. Saime teada, et Soo on looduslik ala, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa orgaanilist ainet lagunemata ning ladestub soomulla ehk turbana. Soode all on umbes viiendik Eesti pindalast. Iidseid, tuhandete aastate eest tekkinud soid 15-20 % . Eestis algas soode teke varsti pärast mandrijää taandumist 9 100 8 800 aastat tagasi.

Ja veel üks tore seik - kui soosaarel juba olime, siis nägime kaugel rabas laudteel üht valget kogu  liikumas. Et huvitav, mis või  kes see küll olla võiks, Tuli igasuguseid pakkumisi. Äkki ikkagi rabavaim?! No vaatesime siis binokliga järele. Ja mida me nägime! Oligi rabavaim! Korjas sealt laudtee äärest midagi!

Saime ka kullaugust kulda otsida. Ja mõned lapsed leidsid ka!

Peagi jõudsime retke alguspunkti tagasi, võtsime linnupetet ja buss võttis kursi Kasepääle. Läksime vaatama näitust "Peipsi järve elutuba". Saime teada, millised kalad elavad Peipsi järves? Kui raske oli Peipsi rekordkala? Mis tunne on jalga tõmmata kalamehesäärikuid? Kõike sai ise uudistada, katsuda, vaadata. Saime palju teada Peipsis elavatest kalaliikidest. Proovisime  üles tõsta 56 kilogrammist liivakotti - just nii raske säga tõmmati Peipsist välja. No oli rassimist! Aga nii mõnigi seltskond sai koti ülestõstmisega  hakkama.

Kes parajasti näitusel ei olnud, see sai sealsel laululaval istuda, kõndida laululava tagusel hiigelpurde, seal istuda ja jalgu kõlgutada ning einet võtta.. Enamus lapsi sai ka Peipsi järve vee järele katsuda - roostikus solberdada ja mõõta enda pikkuse vastavust hiigelpikkade pilliroovartega, järvevees jalgupidi solistada. Ja muidugi imekauneid luiki imetleda. Neid oli lähedudes lausa 6 tükki. Ujusid suled uhkelt kohevil ja tiivad seljal püsti aetud. Imekaunid!

Edasi viis tee meid Kallastele. Läksime uurima, kus on kaldapääsukeste pesad ja missugused need üldse olla võivad. Leidsime, et kaldapääsuke on hoopiski teistsugune kui suitsupääsuke. Ning mis kõige põnevam - need pesad! Mingid korralikud ümarad augud liivakivipaljandis! Ei mingit heinakõrtest ümarat pesa paljandi külge ehitatud.  No mis pääsukeste pesad need veel on! Aga on! Just sinna liivakivipaljandisse rajavadki kaldapääsukesed oma pesad. Pääsukesed tundsid end pisut häirituna ning pesadesse nad ei lennanud. Ja lapsed tundsid jätkuvat rõõmu Peipsi järve veest. Korjasid järvevee poolt lihvitud pudelikilde ja teokarpe. Ning hüppasid üle kaldale rulluvate lainete. Ronisid suure kivi otsa. Lustisid ja nautisid kaunist päeva.

Oleks heal meelel vist jäänudki Peipsi äärde, aga õpetajad ajasib rannast ära - ees ootas Alatskivi loss. Imekaunis valge ehitis.

Vaatlesime väljast seda imekaunist lossi ja seejärel suundusime lossi fuajeesse. Meile räägiti lossi pererahvast, nende saatusest. Ja siis läksimegi vahakujusid vaatama. No olid ikka teistmoodi kui päris-inimesed. Samas nii loomulike silmadega. Kohati tekkis kahtlus, et kas nad siiski meid ei näe, ja et kui tagasi konkreetse kuju juurde tulla, siis on see oma käteasendit muutnud. Järeldus - siin kummitab!  No kõik huvilisd said ise põnevus-hirmu judinatega kokreetse kuju juures seista ja nentida fakti - ta liigutas tõepoolet kätt! Kummitab! Vaat nii!

Ja saigi meie pikk ning tore reisipäev otsa. Tunnike sõitu ja olimegi koolimaja ees tagasi. Järgmisel aastal jälle! Siis ootavad uued paigad avastamist.

Tekst: Külli Korol, fotod: Margit Herbst ja Külli Korol



3. Miniteadusfestival - publikulemmikud ja videokokkuvõte


Foto: Heliise Riisaar

Publikulemmikuteks valitud õpilased said tänukirja ja teadusraamatu kooli aktusel.
Kõige rohkem hääli kogus 1. b klassi õpilase Gregor Pärnaku katse “ Vahuuss”. 
2. koha vääriliseks oli 2.a klassi õpilase Kristiina Kallase uurimistöö  “Porgandipealsed” ja 3. koha sai 3.a klassi õpilane Merilin Sarapuu töö “Vikerkaare katse”: Palju õnne ka teistele miniteadlastele!

Väike videokokkuvõte 3. Miniteadusfestivalist:  https://www.youtube.com/watch?v=tsXhWVCe4Fs&feature=youtu.be



Miniteaduspäevalt sai uusi sõpru ja teadmisi

Elva gümnaasiumi algkoolimajas peeti 28. mail kolmandat miniteadusfestivali. Seekord oli osalejaid ka Konguta ja Rannu koolist.

 

Milvi Kapaun, Elva Postipoiss 1. juuni 2019

 

Miniteadusfestivali peakorraldajad olid õpetajad Evelin Toom ja Külli Korol, töötubasid viisid läbi 4.-6. klasside õpilased.

Koolimaja kolmas korrus oli teadusala, kus 1.-3. klasside õpilased tutvustasid oma teadustöid. Aulas tehti teadusteatrit ja võimlas ning klassiruumides käis vilgas tegevus töötubades.

Ligi kolmekümnes erinevas töötoas oli tegevusjuhendajatena ametis ligi 90 õpilast 4.-6. klassidest. Lisaks fotograafid ja turvateenistuse tegelased, kes juhatasid nooremaid õpilasi õigetesse töötubadesse, aitasid ürituse alguse ja lõpu organiseerimisel ning olid hääletuskasti valves teadusalal. Õpilastel, kes töötubasid ei organiseerinud, oli võimalus osaleda orienteerumisvõistlusel, mida korraldas kehalise kasvatuse õpetajate organiseeritud MTÜ Seiklushunt.

Kui varasemalt on festivalil teadusteatrit tegema kutsutud professionaalsed tegijad, siis seekord esitasid etendusi teaduse imedest õpilased ise.

“Meie miniteadlased on nüüd juba sellisel tasemel ja targad, et saavad teadusteatriga suurepäraselt ise hakkama, pole vaja tähtsamaid tegijaid kutsudagi. Õpilaste julge esinemine teadusteatris oli meeldiv üllatus,” kommenteeris Evelin Toom. “Õpilased toimetasid oma töötubades ka väga asjalikult ning leidsid ise jooksvalt lisalahendusi töötoa õnnestumiseks.”

Rannu koolist olid kohal esimese klassi õpilased Karl-Markus Tõldsepp ja Kristjan Mihkel Lükk, kes tegid klassijuhataja Ülle Tessmanni juhendamisel esitluse ja vulkaanikatse. Vulkaanimudelid valmisid tööõpetuse tundides. Need värviti ära ja katsetati loodusõpetuse tunnis. Enne Elvasse tulemist sai esitlus koos sõnalise osaga klassikaaslastele mitu korda ette mängitud.

Miniteadusfestivaliga jäid poisid rahule, õpilased kuulasid-vaatasid nende esitlust huviga. Kuid kõige rohkem meeldis Rannu noortele teadlastele koolimaja liftiga sõita – seal sai end tunda tõelise Supermanina.

Konguta lapsed tõi festivalile õpetaja Meeli Treier. Suurt huvi pakkus Anne Sui Saadjärve stendiettekanne, kus teemaks kogu maailmas haruldane, kuid ka mõnes Eesti veekogus elutsev järvepall – rohevetika kerajas kogumik.

Teise klassi õpilased Romek Retter, Diandra Värv ja Mirjam Müürsepp, keda assisteeris neljandas klassis käiv õde Marta-Miia, tegid teadusteatrit. Romek näitas katset teemal “Õhurõhk”, Diandra tegi laavalampi ning Mirjam ja Marta-Miia demonstreerisid vee ja habemeajamisvahuga veemolekulide erinevust ehk miks läbi habemeajamisvahu pritsitud värvine vesi ülejäänud veega ei segune.

Õpilased, kes teadusteatrit ei teinud, osalesid töötubades. Populaarseks osutusid QR koodi töötuba, õuemängude töötuba, aga ka robootika, päevalille maalimine, 3D joonistamine ja meisterdamine.

“Töötubade valik oli nii rikkalik, et oleksin tahtnud ka ise kõigis neis osaleda,” ütles Meeli Treier. “Kuna Konguta Kool on ise ka teadust populariseeriv kool ja meil on oma Juku Akadeemia öökool, siis õpetajana tean, et lapsed õpivad kõige paremini läbi avastuse ja praktilise tegevuse. Teaduskatsed lastele jõukohases võtmes on põnev, lustlik ja igapäevaeluga seostatav. Postri tegemine on omakorda teaduskatse esitlemine ehk pannakse kirja, mida uuritakse, kuidas uuritakse ja millised on järeldused. Oma töö esitlemine teistele arendab esinemisjulgust rääkida nii, et kõik kuulaksid ja aru saaksid. Seda kõike peab õppima ja õpetama. Tänan õpetaja Evelin Toomi, kes meid külla kutsus ja kogu koolipere lahke vastuvõtu eest! Lapsed said uusi kogemusi, sõpru ning teadmisi ja oskusi. Jäime päevaga väga rahule.”

Miniteaduspäev lõppes kooli aulas, kus korraldajad tänasid kõiki teadusalal osalenud 1.-3. klasside õpilasi ja teadusteatri tegijaid.

Päevajuhid olid 8.c klassi õpilased Marleen Sule ja Meribel Helekivi-Kalina ning videograaf Grete-Lysette Uuk. Helitehnikuks oli Krister Toom.


Gregor Pärnaku välja mõeldud vahuuss tekitas suure mullimäe, puhumas on Alex-Johannes Sule. Foto Milvi  Kapaun



Elva Gümnaasiumi 3. Miniteadusfestival