Miniteaduskool

1.c, 1.d ja väikeklassid Tartu loodusmajas õppimas

1.c, 1.d ja väikeklasside õpilased käisid oktoobrikuus Tartu Loodusmajas õppimas. Lemmikloomatunnis. Õppekäike toetas KIK.

Lemmikloomatunnis kohtusid lapsed küülikute, merisigade, laborihiirete, tšintšilja, deegude, punakõrv- ja kollakõrv-ilukilpkonnade, Madagaskari sisiprussakate, ahhaattigude, akvaariumikalade ja viirpapagoidega. Lapsed said teada, kuidas hoolitseda lemmikloomade eest, värvivad lemmikloomapilte ja mängida.

Pildiotsingu Lemmikloomaprogramm tulemus

Foto: internet



3B AHHAAs õppimas

20. septembril käis 3.b klass Ahhaas iseseisvalt õppimas. See tähendab, et me ei osalenud ühelgi õppeprogrammil, vaid igaüks sai ise uurida ja katsuda ja toimetada seal, kus ta tahtis.

Kõik oli väga põnev. Veemaailm oma veeatraktsioonidega, erinevad seadmed, millega sai erinevaid tegevusi teha. Teha kukerpalle autoga, joonistada, uurida udu ja veekardinaid. Orienteeruda peegellabürindis, katsetada, kuidas on lesida fakiirivoodis jne. jne. Oma käigu lõpetasime teadusteatri etendusega "Elekter".

Tagasi Elvasse sõitsime rongiga. Teel raudteejaama nautisime TÜ esist purskkaevu.  Käisime ka korraks TÜ raamatukoguis, kust leidsime toreda sinist värvi Pegasuse. Vaatlesime kauneid maalinguid Pepleri ja Tiigi tänavete ristmikul olevate majade otstel. Ning jõudsimegi raudteejaama. Peagi saabus meie rong ning paarikümne minuti pärast olimegi Elvas tagasi.

Oli jällekord üks vahva, teadmisi ja elamusi pakkuv päev.

Tekst ja fotod: Külli Korol



3.b ja 3.c käisid Ähijärve ääres õppimas

3.b ja 3.c klass käisid neljapäeval, 19. septembril Karula Rahvuspargis õppimas. Juba sõit Karulasse oli kui Ameerika mäed lõbustuspargis. Lõuna-Eestile omaselt palju künkaid ja kuplikesi. Kiira-kääralised teed kord künkast üles, siis jälle alla, kurv ja taas künkast üles - alla.  Nii põnev oli! Ilm oli ka meie poolt - väga ilus. Karula külastuskeskus asub kauni Ähijärve ääres. Oma künkaga, mille otsas vaatetorn koos liurajaga - sealt sai kohe otse mäest alla liuelda ja jõuda nii kiiresti järve äärde.

Alustasime päeva sellega, et retkejuhid jagasid meid kahte gruppi. Üks grupp läks maastikumängule, teine aga Ähijärve matkarajale. Orienteerujad said kaardid, kuhu olid märgitud kontrollpunktid - 14 tükki! Ja veel töölehed, mida tuli täita vastavalt kontrollpunktis olevale ülesandele. Ühest klassist sai 4 gruppi ja võiski mängule minna. Igas kontrollpunktis tuli ülesandeid täita. Järve ääres näiteks tuli vee temperatuuri mõõta. Aega mänguks anti poolteist tundi.

Pikk liug järve äärde.

Ähijärve vee kraadimine.

Järve ääres oli veel mitu kontrollpunkti. Sai õppida tundma mesilasi, linnumune. Valida esemekuhjast välja esemed, mida oleks paslik matkale kaasa võtta ja mida mitte.

Veel tuli määrata puude liike, tunda vanasõnu, tutvuda suitsusaunaga, rehetare sisumusega, peamajas näitusega jne. jne.  Pärast istuti koos ja kontrolliti küsimuste vastused üle. Üks meeskond jõudis kõik ülesanded täita, Ühel meeskonnal jäi 1 küsimus vastamata. Ülejäänud kahel meekonnal mõned vsatused leidmata. Aga kõik olid väga tublid!

Seejärel vahetus. Maastikumängijad läksid metsaretkele ja vastupidi. Liikuda tuli hanereas mööda laudteed. Ja piki kaunist Ähijärve äärset teed. Otsisime tee äärest loomi. Ja leidsime kopra! No tegelikult oli tegu küll kopra topisega, aga see ei seganud, ikkagi saime teada palju uut kobraste kohta. Veel jäi teeraja äärde üks pisikiskja - nirk. Uurisime ka nirgitopist ning kuulasime retkejuhi juttu nirkidest. Lagendikul uurisime oma meelte tööd. Mängisime meeltemängu - kas seotud silmadega on võimalik tajuda, millise objektiga on tegemist.

Uurisime samblaid ja samblikke ning seeni. Ning jällegi saime palju uut ja huvitavat teada.

Tagasiteel metsast tuli ka topised kaasa võtta. Tegelikult oli kopra topis päris raske kanda. No ja loomulikult tegime kopraga ka fotosid.

Oli üks ütlemata tore päev!

Tekst ja fotod: Külli Korol



Teadlaste Öö Festival 2019

ÕPITOADhttps://docs.google.com/document/d/1CSUDE1zum7eiswxy7fYQM2mL1gUVtXA0AlXX6HM1NZA/edit



Miniteadlaste preemiareis Peipsi äärde

12. juunil ootas koolimaja ees buss, et viia 43 noort teadlast Peipsi äärde. Kõigepealt võtsime suuna Iisakule. Seal  liitus meiega retkejuht Aune. Veel 4 km sõitu ja olimegi Kotka matkaraja alguses. Kõigepealt tutvusime erinevate rabataimedega. Ja muidugi saime tuttavaks kihulastega. No neid oli ikka lugematul arvul ja kõik nad ihalesid nooteadurite verd. Aga ega me neile liiga palju seda rõõmu ka pakkunud. Peagi jõudsime laudteeni (kihulased loobusid meie jahtimisest). Liikuda tuli hanereas. Arutlesime, et miks on rabas sellised nirud-kidurad männid. Eriti veel, kui mõni neist oli väga vana. aga ikka selline lapse-kõrgune. Nägime lihasööjat taime - huulheina, looduskaitse all olevaid käpalisi, õitsvaid pohli ja muid taimi. Saime teada, et rabas võib kohata ka rabavaimu ja et teda on ikka korduvalt nähtud.

Laudtee vahepeal olid soosaared. Päris kõva pinnasega ja metsased saarekesed. Saime teada, et Soo on looduslik ala, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa orgaanilist ainet lagunemata ning ladestub soomulla ehk turbana. Soode all on umbes viiendik Eesti pindalast. Iidseid, tuhandete aastate eest tekkinud soid 15-20 % . Eestis algas soode teke varsti pärast mandrijää taandumist 9 100 8 800 aastat tagasi.

Ja veel üks tore seik - kui soosaarel juba olime, siis nägime kaugel rabas laudteel üht valget kogu  liikumas. Et huvitav, mis või  kes see küll olla võiks, Tuli igasuguseid pakkumisi. Äkki ikkagi rabavaim?! No vaatesime siis binokliga järele. Ja mida me nägime! Oligi rabavaim! Korjas sealt laudtee äärest midagi!

Saime ka kullaugust kulda otsida. Ja mõned lapsed leidsid ka!

Peagi jõudsime retke alguspunkti tagasi, võtsime linnupetet ja buss võttis kursi Kasepääle. Läksime vaatama näitust "Peipsi järve elutuba". Saime teada, millised kalad elavad Peipsi järves? Kui raske oli Peipsi rekordkala? Mis tunne on jalga tõmmata kalamehesäärikuid? Kõike sai ise uudistada, katsuda, vaadata. Saime palju teada Peipsis elavatest kalaliikidest. Proovisime  üles tõsta 56 kilogrammist liivakotti - just nii raske säga tõmmati Peipsist välja. No oli rassimist! Aga nii mõnigi seltskond sai koti ülestõstmisega  hakkama.

Kes parajasti näitusel ei olnud, see sai sealsel laululaval istuda, kõndida laululava tagusel hiigelpurde, seal istuda ja jalgu kõlgutada ning einet võtta.. Enamus lapsi sai ka Peipsi järve vee järele katsuda - roostikus solberdada ja mõõta enda pikkuse vastavust hiigelpikkade pilliroovartega, järvevees jalgupidi solistada. Ja muidugi imekauneid luiki imetleda. Neid oli lähedudes lausa 6 tükki. Ujusid suled uhkelt kohevil ja tiivad seljal püsti aetud. Imekaunid!

Edasi viis tee meid Kallastele. Läksime uurima, kus on kaldapääsukeste pesad ja missugused need üldse olla võivad. Leidsime, et kaldapääsuke on hoopiski teistsugune kui suitsupääsuke. Ning mis kõige põnevam - need pesad! Mingid korralikud ümarad augud liivakivipaljandis! Ei mingit heinakõrtest ümarat pesa paljandi külge ehitatud.  No mis pääsukeste pesad need veel on! Aga on! Just sinna liivakivipaljandisse rajavadki kaldapääsukesed oma pesad. Pääsukesed tundsid end pisut häirituna ning pesadesse nad ei lennanud. Ja lapsed tundsid jätkuvat rõõmu Peipsi järve veest. Korjasid järvevee poolt lihvitud pudelikilde ja teokarpe. Ning hüppasid üle kaldale rulluvate lainete. Ronisid suure kivi otsa. Lustisid ja nautisid kaunist päeva.

Oleks heal meelel vist jäänudki Peipsi äärde, aga õpetajad ajasib rannast ära - ees ootas Alatskivi loss. Imekaunis valge ehitis.

Vaatlesime väljast seda imekaunist lossi ja seejärel suundusime lossi fuajeesse. Meile räägiti lossi pererahvast, nende saatusest. Ja siis läksimegi vahakujusid vaatama. No olid ikka teistmoodi kui päris-inimesed. Samas nii loomulike silmadega. Kohati tekkis kahtlus, et kas nad siiski meid ei näe, ja et kui tagasi konkreetse kuju juurde tulla, siis on see oma käteasendit muutnud. Järeldus - siin kummitab!  No kõik huvilisd said ise põnevus-hirmu judinatega kokreetse kuju juures seista ja nentida fakti - ta liigutas tõepoolet kätt! Kummitab! Vaat nii!

Ja saigi meie pikk ning tore reisipäev otsa. Tunnike sõitu ja olimegi koolimaja ees tagasi. Järgmisel aastal jälle! Siis ootavad uued paigad avastamist.

Tekst: Külli Korol, fotod: Margit Herbst ja Külli Korol