Otsing

Rubriigid

2B talvine õuesõppepäev Vaadatud 1003 korda

- Klassilood

Otsustasime, et nüüd on just paras aeg minna õue õppima. Ilm on imekaunis - lund sajab ja kõik on justkui valges vatis. Mets on valge lumerüü all. Aga kas me ikka tunneme ära ilma lehtedeta ja lumekasuka all puud? Oskame leida mustikapuhmaid ja kadakaid ja näha looduses tegutsejate jälgi?  Leiame erinevusi kevadise ja talvise jõe vahel?

Kohe pärast lõunasööki panime end soojalt riidesse, võtsime kelgud  ja seadsimegi sammud metsa. Esialgu piki Puiestee tänavat, seejärel üle raudtee ja vasakule metsateele. Kõik oli koheva lumevaiba all. Vaid üks jäljepaar oli enne meid teele tekkinud. Nii mõnus oli sedasi sammuda. Vahepeal sai sõbrale sõbralik lumedušš kaela valatud - no mis ta siis on seal lundtäis oksa all! Otse loomulikult tuleb sobival hetkel oksa raputada. Sest polnud midagi. Nii tore ju.

Nägime koerte jälgi ja siis imepisikeste jälgede rida, jäljetäppide vahel kriipsuke. Kes võis need jäljed jätta? Natuke mõtlemist ja vastus käes - hiir! Olidki hiire jäljed. Uurisime männitüvesid, mis lumesaju poolelt justkui lumevõrguga kaetud, aga teiselt poolt puhta lumetud. Vaatlesime männilatvu. Nii kõrged männid, ülal lumetutid peal. Kuuseoksad lumekoorma all längus. Mustikapuhmad. Nüüd küll lehetud, kuid äratuntavad.

Ja olimegi jõudnud Vaikse tänava äärde. Tee ületada, pisut maad veel läbi metsa - sel puhul kuusemetsa, ja olimegi jõudnud paisjärve äärde. Sinna, kus kevadel õuesõppepäeval olime. Küll oli hea kaasavõetud võileibu nosida ja mõnusasti matkavarjualuse all istuda. Kes tahtis, läks kelgutama - selleks meil kelgus ju kaasas olidki. Kes tahtis, sai uurida paisjärve tammi kust vesi suure kohinaga alla voolas. Poisid käisid jõge uudistamas ja leidsid kopra tegevuse märke. Kõik said imetleda kopra jälgi jõejääl ning poolelijäänud puulangetamise tööd. Suur remmelgas oli saanud tunda kopra teravaid hambaid.

Kõigile jätkus tegevust ja avastamisrõõmu. Märkamatult oli aeg nii kaugel, et tuli tagasiteele asuda. Ja nii imelik, kui tulles tundus tee lõpmata pikk, siis tagasi minnes tuli metsatee lõpp nii kiiresti kätte. Uskumatu! Oli vahva päev!

Tekst ja fotod: Külli Korol