Otsing

Rubriigid

2B ja 2C käisid Sipelgariigis õppimas, Taevaskojas ka. Vaadatud 645 korda

- Klassilood

Käisime reedel, 24.05 sipelgate põnevast maailmast osa saamas. Kõigepealt sõitsime Taevaskodade parklasse. Võtsime koolist kaasapakitud linnupetet ja oligi aeg asuda õppima. Kumbki klass sai oma retkejuhi. Sissejuhatus tehtud, sipelgariigi asukate kaelakaardid jagatud, võis teele asuda. Meil olid väga targad ja vahvad retkejuhid. Saime teada, kus asub tegelikult sipelgapesa. Kui kõrge võib olla üks sipelgapesa. Kui vana võib üks suur sipelgapesa olla. Missuguseid ameteid peavad sipelgariigi alamad. Kes on kuninganna, kes on lesed. Mitu korda aastas tuleb sipelgakuninganna maa peale end soojendama. Kuidas sipelgad lahinguid peavad, kuidas nad toimivad oma viga saanud liigikaaslasega, kui kiiresti hävitavad sipelgad surnud looma korjuse jne. jne. Kes on kuldpõrnikas ja miks on see putukas sipelgapesale kahjulik. Milleks on sipelgatel lehetäidekarjad ja kuidas nad lehetäisid "lüpsavad". Väga väga palju huvitavat, põnevat ja seni mittekuuldut. Lisaks nägime veel sipelgate maanteed metsas, nende pesakuhila "aknaid", kuidas sipelgas viga saanud kaasalast transpordib. Oeh! Nii palju nägime ja kuulsime!

Pärast Sipelgariigi külastamist jätkasime oma päeva Taevaskoja radadel. Kõigepealt nägime jõeparv "Lonnit". Seisis teine paisjärve kai ääres. Seejärel käisime uurimas Saesaare hüdroelektrijaama. Alustasime kosest, mis kohises kõrvulukustavalt ja kui võimsad olid vahutavad ja kohisevad veevood, mis kosest alla tormasid! Käisime ka elektrijaama "terrassil" ning kuulasime, millist häält teevad elektrijaama seadmed. Rääkisime, milleks üldse on tarvis elektrijaamale sellist koske. Ja mis see hüdroelektrijaam üldse on.

Seejärel liikusime mööda matkarada suure liivakivipaljandi  poole. Nägime teel üle jõe asuvat Neitsikoobast ning kuulasime, kuidas seal kangasteljed lõksuvad. Lugesime lugu kulda ketravast neitsist. Edasi liikudes vaatlesime üle jõe kohta,kus "Viimse reliikvia" filmis Gabriel  alla jõkke heideti ning lugesime ka vahvat lugu näitleja Aleksander Goloborodkost. Liikusime edasi ja otse loomulikult tuli ronida keset teed laiutava kivi otsa. No milleks see seal siis on! Nägime väikest liivakivi koobast, mida saime ka lähemalt uurida ja katsuda. Oligi puhas liiv, mis sõrmede vahele pudenes!

Edasi tuli liikuda mööda metalltreppe. Miks need head oli? Aga vaat sellepärast, et inimesed oma jalgadega looduskeskkonda ei kahjustaks. Veel natuke edasi ja silme ette ilmus väga suur kollakaskirju kalju. Taevaskoda koos piknikuplatsiga. Oli küll võimas! Käisime ka vett katsumas ning nautisime kaunist vaadet. Saime näha, kuidas varingud oma töö teevad. Teiselpool jõge kalju juures oli näha värskeid varinguid. Liikusime edasi. Silla juures oli nii palju suuri kive vees, mis lausa kutsusid neil turnima.

Vastaskaldal see suur kivi on Salakuulaja kivi. Kunagi ammu, mil sõjapealikud seal kivi läheduses nõu pidasid, oli üks salakuulaja end kivi taha peitnud, kuid kahjuks nii kehvasti, et valvurid teda märkasid ning saatsid tema suunas teele mürginoole. Salakuulaja hukkus ja muutus suureks kiviks.

Kõndisime edasi mööda piiretega tähistatud metsarada, vaatasime, kuidas näeb välja Neitsikoopa kohalt jõe vastaskallas ja kui kõrgelt see Gabriel ikka sinna vette visati. Ning jõudsime lõpuks Emalätte kinnivarisenud koopa juurde. Kui varing aastaid tagasi Emalätte koopa hävitas, siugles sealt välja vaid kitsas veenire. Nüüdseks oli allikas juba palju tööd teinud ning koopast palju liiva jõkke viinud. Ka on juba tekkinud midagi koopasuu taolist. Loomulikult ei tohi sinna minna, aga altpoolt sai võtta pudelisse allikavett ning seda juua. Oli ikka hea küll!

Ja saigi meie retks otsa. Veel natuke kõndimist ning olimegi jõudnud parklasse oma bussi juurde. Kõiksee mees bussi laaditud, algas tagasitee Elvasse. Olime päris väsinud ning nii mõnus oli bussiistmetel istuda. Isegi magada.

Oli üks väga tore ja palju uusi teadmisi andev päev. Ja kõigele lisaks oli väga vahva olla koos oma klassiga ja kogeda seda kõike koos.

Tekst ja fotod: Külli Korol