Otsing

Rubriigid

Inna-Inga Kalmus
Inna-Inga Kalmus

Intervjuu vilistlasega Inna-Inga Kalmus Vaadatud 5251 korda

- 105 vilistlaslugu

1. Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Sain need küsimused juba aasta tagasi. Võtsin neid aegajalt ette ja püüdsin, väga püüdsin neile vastata. Ning ma ei saanud aru, miks neid vastuseid ei tule. Iseenesest täiesti normaalsed küsimused, et anda edasi vilistlase mõtted, soovid ja saavutused.

Mul oli kooli ajal välja kujunenud kaks unistust, mis puudutasid elukutseid, mille vahel valida. Kas käsitöö õpetaja, kuna olin selles aines päris hea. Osalesin ka käsitöö olümpiaadil saades Tartu rajoonis kõrgema koha. Või juuksur, kuna armastasin lapsest saati hirmsasti juustega mässata. Koolis toimunud tüdrukute nädalal olin saavutanud ka klassiõele soengut tehes kõrgema tunnustuse. Need kaks elukutset olid täiesti võrdselt ühel pulgal. Peale jäi siiski juuksurieriala, kuna käsitöö õpetajaks saamisel pidi sisseastumiseksamil sooritama füüsika eksami, mis tõmbas sellele unistusele kriipsu peale. Kuid mul jäi ju alles see teine unistus, mida suundusin täitma Tallinnasse, TK 19. Kahjuks oli minu kohale jõudes eesti keelne grupp täitunud ning mul avanes „hea võimalus” seda kutset omandada vene grupis. Uskuge, see ei olnud kerge, sest paraku ei olnud mul Elva koolis vene keele õpetajaga vedanud ning minu oskused olid algklassi tasemel (vene keele õppimist alustati tol ajal algklassides). Kuid juuksur minust sai ning lisaks sellele, et see amet on mulle juba 32 aastat leiva lauale toonud, on ta mulle ka väga palju muud pakkunud...

Palju arenemisvõimalusi, läbides ikka ja jälle uusi koolitusi, et mitte jääda seisvaks veeks teeklaasis vaid saada järjest paremaks ja pakkuda oma klientidele seeläbi parimat. Riigikorra muutudes tuli alustada eraettevõtjana ning aastast 2006 tegutsen oma isiklikus ilusalongis.

Olen olnud nende tööaastate jooksul praktikajuhendajaks vähemalt 12-le juuksurikooli õpilasele, seega olen saanud olla ka reaalselt õpetaja/juhendaja ning hindeid panna ja nii osaliselt ka selle unistuse täide viia. Mina olen hindelise hindamise poolt, sest hinne on ikkagi suurem motivaator, kui hinnang. Nii et minu armsad endised praktikandid, kui teile millegagi liiga tegin, siis ainult seepärast, et saaksite seda tööd tehes tublimalt hakkama.

Ka on minust saanud peale kooli lõpetamist ema kolmele lapsele ja vanaema lapselapsele.

Peale viimaseid KOV-i valimisi avanes mul võimalus kaasa lüüa ja sõna sekka ütelda sotsiaal- ja tervishoiukomisjoni töös. See on suur väljakutse, kuid usun, et tulen sellega toime ja mu hääl loeb.

2. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid ....?

Töö on olnud minu üks suurimaid hobisid ja ka muidugi käsitöö, see oli, on ja jääb. Kindlasti on ka reisimine üks hobivorme. Oma väga tiheda töögraafiku ja laste kasvatamise juures olen seda ikkagi saanud endale lubada. Armastan väga Itaaliat, Ameerikas Californiat. Minu reis algab alati juba siis, kui kohvriga rongi astun. Väljudes sellest igapäevasest „rutiinist”, saab minust hetkega parem inimene. Iga uus elamus, mida ma reisil olles hangin, on alati ainult positiivne.

3. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

Minu kool, suur, kuid koduselt armas. Südame alt läheb mõnusalt soojaks. Mul on hea tunne, et olen kuulunud just Elva Kooli perre.

4. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele.

Vaikne, rahulik, täiesti tavaline õpilane, kellel olid omad unistused ja soovid, kes aegajalt soovis rohkem tähelepanu ning aegajalt jääda märkamatuks. Armastatumad ained-õpetajad olid joonistamine ja õpetaja Luige Raudsik, käsitöö ja õpetaja Reet Ollino, kirjandus ja õpetaja Helga Hinno, ajalugu ja Tiit Ustav, Aino Tamm, Ants Tasuja, võimlemine ja õpetaja Aino Randver.

Parim aeg kindlasti oli keskkool. Hea sõnaga pean alati meeles oma esimest õpetajat Helju Talvikut ning kindlasti andis endast parima meie viimane klassijuhataja Helga Hinno. Sügav kummardus neile!

Parimad meenutused juhtumistest ja ettevõtmistest on samuti keskkooliaegsed. Nagu näiteks kõik kirjanduslikud väljasõidud: Mihhailovskoje, Palamuse, Alatskivi jne. Doris Kareva luuleõhtu kaminasaalis, mida käis kuulamas ka Ain Kaalep, Juhan Smuuli ainetel tehtud luuleetendus, nääripidu, mis kajastas televisioonis toimuvat, koolipidu „Tants läbi aegade”, kus me reaalselt kõik tantsud ise esitasime, kohtumisõhtud Valga koolis ja Tartu 5. Keskkoolis (praegu Tamme Gümnaasium). Kuulusin ka raamatusõprade klubisse, NLI (noored liikluskeelneinspektorid) ridadesse, noorte VTÜ (tuletõrjeühing), mille tegevuse käigus käisime tihti võistlustel, ka Lätis. Ning kogu meie klassi ühistegevuse nael oli klassipulm keskkoolis.

5. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Otsene side praegu puudub, ka lapsed on juba oma koolitee Elva koolis läbinud. Kuid minu jaoks ei kao see nähtamatu side kooliga iial.

6. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Kindlasti on miskit veel tegemata, raha pole kunagi liiga palju ja aega tuleb võtta. Muidu võtab aeg sinu.

7. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga.

Ma soovin, et Elva Kool jääks püsima. Soovin, et rohkem noori saaks omandada gümnaasiumi haridust just tavagümnaasiumis, et saavutada suuremat sotsiaalset küpsust edaspidistes valikutes. Et haridus ja haritus oleks balansis. Ka soovin, et täiskasvanute gümnaasiumit ei seataks kahtluse alla. Et KIVA programm täidaks oma eesmärki meie koolis, kuna olen oma ilusalongiga toetanud seda projekti, et see kooli jõuaks. Et õpetajad oleksid vääriliselt oma tööd tehes tasustatud. Ma väga soovin, et Elva Kool oleks just see, kuhu tahetakse tulla, kus õppida ja ka lõpetada.