Otsing

Rubriigid

Intervjuu Angela Leiaru-Indriko’ga Vaadatud 10164 korda

- Personaalia

Milline on Teie eredaim mälestus enda kooliajast?

Enda kooliajast mäletan kõige eredamalt seda, kui kaheksanda klassi bioloogia üleminekueksamil õpetaja tegi meile üllatuse - pikeerisime taimi. See oli meie üleminekueksam, selline käed-mulda-töö.

Mis oli koolis Teie lemmikõppeaine?

Bioloogia ja geograafia. Kuna õpetaja oli meesterahvas, siis ta oli väga range, samas ka väga abivalmis, südamlik. Kuna ta suutis enda aine alati huvitavaks teha, siis läksin ka mina ülikooli geograafiat õppima. Olen hariduselt geograaf.

Missugune oli Teie varasem töökogemus enne Elva Gümnaasiumisse tööleasumist?

Enne Elva Gümnaasiumit töötasin Kanepi Gümnaasiumis. Seal asendasin lapsehoolduspuhkusel olnud õpetajat. Ma õpetasin loodusained, näiteks keemiat. Enne seda mul koolis töötamise kogemust polnud.

Miks valisite töökohaks Elva Gümnaasiumi?

Ma kolisin Elvasse elukaaslase juurde ja siin pakuti tööd. Mulle iseenesest meeldib lastega tegeleda, ja nõnda see läks.

Varem olete olnud ka Elva Gümnaasiumi algkoolimajas turvatöötaja? Millised olid Teie esmamuljed Elva Gümnaasiumist siis?

Selline hästi vastuvõtlik koolipere, kõik olid sõbralikud, abivalmid. Lapsed olid väga toredad. Kihvt oli see, et kui õhtul koera või lapsega linna peal kõndisin, siis kõik õpilased teretasid. Selline südantsoojendav seltskond.

Millne nägi välja Teie igapäevane töö turvatöötajana?

Ma ei pidanud seda enda jaoks selliseks turvatöötaja ametiks, rohkem olin korrapidaja ja õpetaja. Näiteks kord olin sööklas ja aitasin seal tasse ära panna väikestel, kes ei ulatunud seda ise tegema. Garderoobis aitasin hommikuti lastel üleriideid ära võtta ja kehalise kasvatuse tundi minnes neil jalatsipaelu siduda. Ütleks, et see oli rohkem selline abiõpetaja töö. Lisaks oli vaja korda pidada või asendustunde anda. Ise tundsin, et oli nagu rohkem ikka abiõpetaja töö.

Olete nüüd Elva Gümnaasiumis tugiisik. Rääkige enda igapäevatööst tugiisikuna.

See on huvitav, sündmusterohke töö, iga päev toob midagi uut. Olukorrad on erinevad. See noormees, kellele ma tugiisik olen, temaga on iga päev erinev, aga ma ei ütles, et on keeruline. Õpilane on tubli, huvitav ja mitmekülgne. Praegu mulle meeldib ja olen rahul. Loodan, et saan ka huvitavaid kogemusi.

Kuidas jõudsite sellise erialavalikuni?

Direktor pakkus selle variandi, kui tulin lapsehoolduspuhkuselt tagasi. Öeldi, et oleks vaja sellele noormehele abilist, tugiisikut, et kas olen huvitatud. Ütlesin, et olen ikka. Kevadel plaanin hakata paralleelselt ka eripedagoogikat juurde õppima, et mul oleks sügavam tagapõhi, mõistmine, et oskaksin paremini valmistuda. Tänapäeva ühiskonna lapsed muutuvad järjest keerulisemaks. On aina rohkem erinevajadusega lapsi ja siis tuleb sellega teemaga rohkem kursis olla.

Vabal ajal olete seotud purjekatega. Millal Teil tekkis huvi purjekate vastu?

See huvi on varajasest lapsepõlvest. Isa on kutseline kalur Võrtsjärvel, enne teda olid kalurid ka vanaisa ja vanavanaisa. Lapsest saati olen n-ö käppa pidi juures olnud. Nüüd, viimased 7-8 aastat olen ise purjetamas käinud. Alguses mitte madruse, vaid jungana, ja nüüd siis olen ise ka viimased 4-5 aastat kaptenipaberitega olnud. See on jah kuidagi varajasest lapsepõlvest tulnud.

Olete ka MTÜ Järvelaev juhatuse liige. Mis on teie ühingu eesmärk?

MTÜ Järvelaev on traditsiooniliste paadiehitustavade taaselustamiseks loodud ühing. MTÜ Järvelaev taotles 2011. aastal PRIA’lt toetust, saime toetuse ja ehitasime kalepurjeka “Laura”. Teeme turistidele sõite Võrtsjärve peal ja räägime rannakülade ajaloost, kalanduse ajaloost, kalapüügiriistadest, mis on keelatud. Eesmärgiks ongi ajaloo taaselustamine, et näidata, kuidas oli siis ja kuidas on praegu.

Mis on kalepurjekas ja kuidas see erineb tavalisest purjekast?

Kalepurjekas on 12 meetri pikkune täielikult puidust ehitatud linkerplangutusega purjekas - see tähendab, et plangud lähevad üksteise peale nagu laastukatusel. Sellega veeti traali tuule jõul. Traali sai vedada siis, kui olid üsna tormised ilmad. Traal vajus raskusega põhja, tuule jõul liiguti allatuult. See keelati ära seitsmekümnendatel aastatel, kui hakkas edenema võrgu- ja mõrrapüük . Siis keelati ka kaletraalid ära ja pärast seda kadusid ka kalepurjekad. Kalepurjekas erineb teistest purjekatest selle poolest, et ta on täielikult puidust, tal ei ole plastmassi. Kõik tehakse algusest lõpuni käsitööna ja metsast saadavast materjalist.

MTÜ Järvelaevale kuulub kalepurjekas. Kuidas see ehitati?

MTÜ Järvelaevale kuulub kalepurjekas “Laura”. Ehitajateks olid paadimeistrid Marko Vaher ja Ants Leiaru. Ants Leiaru on minu isa. Kõik on tehtud käsitööna. Kõik paadi kaared, mis on laeva sees, on looduslikud kõverikud, st otsiti spetsiaalselt metsast ja lõigati vajalikud osad šablooni järgi välja. Siis hakati laudu saagima. Lauad on umbes 14-15 meetrit pikad. Nendega on väga palju tööd, sest on vaja leida saekaater, kus saab täispikkuses 15-meetrist lauda saagida. Kui lauad on välja saetud, hakatakse neid aurutuskastis painutama: lauad lükatakse kasti sisse, tuli tehakse katla alla ja boilerist läheb kuum vesi kasti. See teeb laua pehmeks ja painduvaks, et laud ei läheks painutamise ajal lõhki. Tehakse paadi korpus valmis, keeratakse n-ö pähklikoor pahupidi, topitakse takuga ära, lüüakse liistudega kinni, tõrvatakse, keeratakse uuesti teistpidi, tehakse kajut, pardad ja viimasena läheb mast. See on pikk töö - projektide alusel ja PRIA toetusel tegime viimast purjekat umbes kaks aastat. Aga vanasti, kui meestel oli purjekat kalapüügil vaja, tehti see suvega, st 2-3 kuuga valmis. Selline raske, täpne ja keeruline töö.

Olete osalenud purjekaga ka Viljandi hansapäevadel. Mida Teie seal tegite?

Tutvustasime Võrtsjärve, oma purjekat. Sõitsime erinevate turismigruppidega. Tuli eestlasi, hollandlasi, sakslasi, lätlasi - kõik, kes olid hansapäevadel esindatud. Seltskond oli väga kirju. Rääkisime selle sama purjeka ajaloost, ehitusest, kalapüügist, kalepurjeka traditsioonist, kõigest, mis sinna juurde kuulub. Pakkusime soola- ja suitsukala.

Miks Teie arvates pannakse laevadele naiste nimesid?

See on hea küsimus, päris täpset vastust sellele ei oskagi öelda. Tean, et see on vana-vana traditsioon. Ja et mitte vana traditsiooni rikkuda, on ka kalepurjekatel naiste nimed. Kõige noorem on “Laura”, siis on “Liisu” ja kõige vanem on “Paula”. Seda täpset põhjust, miks laevadele pannakse naisenimi, ma küll ei oska öelda, aga meie järgime traditsiooni.

Rääkige enda perekonnast.

Elan Elvas koos abikaasaga, kes töötab Marepleksis. Mul on väike poeg, kaheaastaneaastane, kes käib lasteaias. Mul on taksikoer Benjamin, kes saab kohe seitsmeaastaseks. Vanemad elavad Viljandimaal. Olen põline mulk, viiendat põlve.

Milliseid ühiseid reise olete perekonnaga ette võtnud?

Igal pool on käidud. On Baltikum läbi käidud, Soomes käidud. Paar aastat tagasi käisin emaga Horvaatias. Enne seda käisin Võrtsjärve kalanduspiirkonna õppereisiga, st ka isa ja Võrtsjärve kaluritega, Hispaanias. Väga kaugele viivaid reise eriti pole olnud. Eestisisesed reisid on rohkem purjeka ja suvega seotud, igapäevased n-ö meeldivad tööreisid. Kaks  ühes - töö ja lõbu.

Mida soovite õpilastele ja kolleegidele?

Kolleegidele soovin edu, hakkamasaamist, kannatust, vastupidamist, et oleks seda tahtmist, jaksu ja jõudu oma tööd hästi ja usinasti teha. Õpilastele soovin, et nad oleksid sama tublid edasi. Ja eks alati saab paremaks minna.

Angela Leiaru-Indriko’ga vestles 11. HU õpilane Kaarel Vent.

Fotol Angela Leiaru-Indriko. Foto autor: Kaarel Vent