Otsing

Rubriigid

Küsimustele vastab Joosep Tiks Vaadatud 6311 korda

- Personaalia

1. Kaua olete väitlemisega tegelenud?

Raske on määrata täpset alguspunkti, kust mu väitlustee alguse sai. Sorteerisin hiljuti oma ema külastades mõningaid pabereid ja dokumente, mis mu varasemast noorusest sinna tallele sai jäetud. Muidugi üllatus minevikku vaadata oli suur, kui avastasin endale teadaolevalt oma esimese väitluskaasuse aastast 2007.

Too esimene sai valmistatud võistluse tarbeks, millest meie kool osa võttis. Meisterdasime kaasuse ja väitlesime. Päriselt. Tundsin end üliinimesena, kui väitluskohtunik, täitsa ehtne väitleja ja Väitlusseltsi esindaja, kiitis mu tööd ja soovitas väitlusega tegelema hakata. Ilmselgelt võtsin selle ühe komplimendi uhkusega vastu, aga väitlusega tegelema ei asunud. Kergem oli ju harjumuspäraseid toimetusi teha, kui midagi uut proovida.

“Kahjuks” muutus väitlusrada vältimatuks 2008. aasta kevadel, mil kooli õppealajuhataja esitas mulle ultimaatumi: kas osaleda Väitlusseltsi suveakadeemias või … tegelikult see teine pool jäi ähmaseks, aga mälu nagu ütleb, et valikut ei jäänud. Niisiis algaski mu väitlustee 2008. aasta augustis.

2. Kust tuli huvi väitlemise vastu?

Omaette põnev on mõelda, et kas mul huvi väitluse vastu kunagi üldse on olnud. Pigem on see kombinatsioon tahtest rohkem teada, võistlushimust ja sõpradest. Need on vast tegurid, mis läbi aastate on mind väitluse juures hoidnud, ka momentidel, kus enam rohkem ei viitsiks.

Teistkätt on mingi huvi minus alati olnud. Olgu selleks siis vaimustuda uutest teadmistest või lihtsalt teinekord tahe vaielda ja esineda. Jäin kooliski silma rohkem või vähem tagapingis istuva hüäänina, kel oli alati midagi öelda.

Erinevad omadused kleepusid väga hästi väitlusega kokku ning neist sai midagi terviklikku. Mõnes mõttes teadusliku mõtlemise algus, kus iga väide nõuab teadmiste- ja loogikapõhist tõestust.

3. Milline väitlusteema, - turniir või koolitus on läinud kõige edukamalt?

Teema, turniir ja koolitus on nii erinevad asjad, et ühte vastust on võimatu anda. Ega annagi. Minu kõige suurem edu väitlusest olen mina ja mu sõbrad, kellele kõik väitlusteemad ja -üritused on põnev mõttemäng ja vestlusteema. Edu sellest klaaspärlimängust saab ilmsiks alles hiljem, kui eneselegi märkamatult suudad sooritada töid või ülesandeid, mis muidu nõudnuks väitluseta eraldi haridust või paksu peavalu.

4. Kes on olnud kõige meeldejäävamad õpilased ning kuidas nad on Teile meelde jäänud?

Kuigi mul on nimede peale eepiliselt halb mälu, siis nii kõrgesse vanusesse ma jõudnud veel ei ole, et oma õpilasi ei mäletaks. Midagi head on mul kõigi kohta öelda. Teinekord on hea korraks kõrvalt vaadata, kui kaugele mõne aastaga õpilased arenevad: esmakordselt väitlusega kokkupuutunust tõeliseks väitlejaks.

5. Kuidas on kõige parem väitlemisoskust treenida?

Rutiin. Pidevalt väidelda ja turniiridel käia. Peaasi on ise viitsida, teha iseseisvalt kaasust koos võistkonnaga turniiriks ning võimalikult palju püüda oma mõtteid läbi väidelda. Eks kõige paremaks rattasõitjakski saab see, kes palju rattaga sõidab. Kõik muu on juba pisidetailid.

6. Kas väitlusturniiri kaotamine mõjub motiveerivalt või pigem vastupidi? Olete Te kunagi kaotanud?

Ma pole kunagi ühtegi väitlusturniiri võitnud. Päris naljakas tegelikult, kui arvestada, et ligi 8 aastat olen proovinud. Oleks juba aeg aru saada, et aitab küll. Õnneks pole asi nii hull. Väikesed võidud motiveerivad edasi tegutsema, sest kuigi kaotad turniiri, võidad mõne väitluse ikka. Ja isegi, kui ühtki väitlust ei võida, kõneled turniiri lõpuks paremini ja kõrgematele punktidele.

Turniiridel hinnataksegi kaht aspekti: kõneleja individuaalset sooritust ja võistkonnatööd. Mu parim tulemus keskkoolis oli saavutada maksimaalne hinnang kõnelejapunktides – tulemus, mida Eesti kooliväitluses läbi ajaloo väga harva on juhtunud. Selle saavutamiseks pidin läbi käima pika tee madalaid tulemusi, kuid kuna needki tasapisi paranesid, siis püsis hasart edasi püüda.

Võitu tõesti pole tulnud. Alati tiirutan finaalide ümbruses, aga siis läheb jälle midagi untsu. Eks tulebki siis teinekord uuesti proovida.

7. Kuidas säilitada endas motivatisoon, et peale kaotust edasi minna?

Inimene mõnelt teiselt planeedilt vaataks ja mõtleks, et kas tõesti pole elus suuremaid muresid, kui ühe kaotuse pärast muretseda. Ega olegi mõtet tunda, et nüüd on kõik ja rohkem edasi ei tegele. Kui ambitsioon on väga võita, siis selle poole tasub ka püüelda, kuniks ükskord võidetud saab.

Mina võidu pärast nii väga enam ei muretse. Pigem on hea tulemus tore boonus, ent üldiselt väitlen siiski seetõttu, et ma tahan seda väitlemise pärast teha. Turniiri lõpuks on hea tunne – justkui aju oleks saunas käinud.

Parima tulemuse kõnelejana saavutasin Riias rahvusvahelisel turniiril, kus võitsin 4. koha. Ent seda täiesti ootamatult, kuna minu ja mu võistkonnakaaslase arvates läksime sinna lihtsalt pulli tegema ega pidanud oma lootusi eriti tõsiseks. Loomulikult turniiri me ei võitnud, aga ei ütleks, et ka kaotasime.

8. Kas väitlemine on Teile elus kuidagi kasuks tulnud?

Kindlasti, kahtluseta. Seda kasu annab mitmeti mõõta, aga üks, mida ma enim väärtustan, on struktuurne mõtlemine ja eneseväljendusoskus. Mõnikord olen mõnes loengus või koosolekul. Istun ja imestan, et kuidas inimesed jaksavad jaurata ning rääkida pikalt mitte millestki. Mitte ühtegi mõtet ega suunda jutul ei ole, lihtsalt räägitud seepärast, et oma häält kuulata. Võib-olla selleks mulle meeldibki väitlus ja väitlejad. Jutt on palju asjalikum.

9.  Milliste hobidega tegelete väitlemise kõrval?

Sporti ei ole ma enam aastaid korralikult teinud. Vaba aega sisustan üldiselt sellega, mis tuju parasjagu dikteerib. On üks arvutimäng või paremad sarjad vaatamiseks, näiteks  äsja hooaja lõpetanud “Better Call Saul”. Või veedan aega maal, linnamürast eemal. Igatahes mul ei ole üht konkreetset meelistegevust. Pigem on olemas asjad, mida mulle meeldib teha ja asjad, mida ei meeldi.

10. Kas plaanitegi jääda tegelema ainult väitlusega või on teil elus veel väljakutseid?

Appi, kui süngelt see nüüd kõlab. Väitlus ei ole kindlasti mu ainus väljakutse. Suurel skaalal võiks öelda, et sooviksin kunagi oma meediaväljaannet teha, kirjutada satiiri ja pisut tõsist juttu ka. Samas, väljakutseid võib ka väiksemaid olla. Peaksin endale uue ID-kaardi ja passi tegema, kuna vanad on aegumas, aga kuidagi pole jõudnud või viitsinud sellega tegeleda. Diivanilt esikuukseni on ikka kõige pikem maa.

Joosep Tiks`iga vestlesid 11. KO õpilased Karolin Illus ja Greta Gabriela Mäesalu.

Fotol Joosep Tiks. Foto erakogust.