Otsing

Rubriigid

Kersti Ala
Kersti Ala

Intervjuu vilistlasega Kersti Ala Vaadatud 1065 korda

- 105 vilistlaslugu

1. Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist?

Tavaliselt sellise koha peal loetakse vist üles kogu haridustee, stipendiumid ja autasud, lapsed ja nende saavutused. Minu jaoks on kuidagi kõik olnud oluline, mis elus juhtub. Üks asi viib teiseni, kõik on kuidagi omavahel seotud, kõik on olnud üks areng ja protsess ning midagi sellest eristada või esile tuua on minu jaoks hirmus raske. Ja tänapäeval on ju google oma avarate ja lõputa teadmistega, kust on võimalik igasugune CV’d puudutav material lihtsasti kätte saada.

Siiski arvan, kõige olulisem minu jaoks on, et minust on saanud enam vähem normaalne inimene, kes saab üpriski hästi elus hakkama

2. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid ....?

Tegelengi sellega, millega tegelesin juba Elvas kooli ajal. Olen muusik, laulja, dirigent ja laulmisõpetaja. 22 aastat olen põhiliselt elanud Norras, viimased 12 aastat õlipealinnas Stavangeris, enne seda Fredrikstadis. Koos praeguse elukaaslase, jazzmuusik Jaak Lutsojaga on meil ka Tallinnas ühine kodu, kus oleme nii tihti, kui võimalik, kindlasti igal suvel ja jõulude ajal. Eesti ja Tallinn meeldivad mulle üle kõige. Lühemaid perioode olen elanud ja õppinud ka Saksamaal, Austrias, Rumeenias.

Jaaguga koos on meil suur õnn olla vanemateks üliarmsale pisikesele pojale nimega Frank, kes on praegu kahe-aastane. Lisaks on mul olnud suur rõõm jälgida Jaagu tütre, jazzviiuldaja Liis Lutsoja suureks sirgumist ja omanäoliseks muusikuks kujunemist.

Inimesed, kelle tööks on nende hobi ja vastupidi peetakse õnnelikkeks. Mulle ongi see sama õnn osaks langenud, aga sellel on ka omad “pahad” küljed. Hästi ei saa alati aru, kus töö ära lõpeb ja lõbu peale algab või vastupidi.

Kui aega üle jääb, meeldib mulle jalutada, ujuda, rattaga sõita, filme vaadata või lihtsalt perega suure laua umber koos istuda ja lobiseda, süüa häid sööke ja mängida lauamänge. Seda me teemegi alati esimesel jõulpühal ja osalemine on kõigile kohustuslik. Mulle meeldib ka reisida ja kasutada viit erinevat võõrkeelt, mis ma peale koolilõpetamist selgeks olen saanud. Aga ka reisimised on tavaliselt alati ikka tööga seotud olnud.

3. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

Neid mõtteid on kohe hästi palju. Meie vana maja, suur ja uhke parkett põrandaga aula, põranda poonimise lõhn on mul ikka veel sõõrmetes, uhke palmiga klaaskoridor, mis viis vanast majast kolmekorruselisse uude ossa, mu enda klass esimesel korrusel vanas majas, õpetajate tuba kolmandal, esimene koolipäev ja see uhke tunne ühe abituriendi käe kõrval läbi linna lauluväljakule jalutada. Mäletan, kui kahju mul oli, et ma avaaktusel lauluväljakul laulda ei saanud, aga mäletan ka kui uhke tunne mul oli, kui ma esimesel koolipäeval laulmistunnis oma esimese hinda sain, milleks oli viis, kui ma laulsin seda sama laulu, mis lauluväljakul päev varem laulmata jäi. Mäletan oma esimest klassijuhatajat. Esimest kõige tähtsamat laulmisõpetajat oma elus, kelleks oli Riina Metsküla ja alles nüüd saan aru, kui palju vaeva ta minuga nägi oma enda vabast ajast. Mäletan hästi ka oma teise klassi klassijuhatajat ja laulmisõpetajat Helbe Otsa. Tema valmistas mu ette mu esimeseks raadioesinemiseks. Mäletan Maimu Sirelit. Ingliskeele õpetajat Reet Kotkast, ajaloo õpetaja Tiit Ustavit. Oma põhikooliaegset klassijuhatajat Koidula Lepasood ja tema jäägitud pühendumist oma töösse ja õpilastesse. Mäletan õppealajuhatajat Ilme Muru ja tema eesti keele ja kirjanduse tunde ning arutelusid, mis märkamatult viisid meid raamatu kaante vahelt välja päris ellu. Mäletan Sipsikut . Mäletan pioneeride tuba ja seda, kui väga ma tahtsin saada nii oktoobrilapseks kui ka pioneeriks. Vähe teadsin ma siis sellest, et peaaegu kogu mu emapoolne pere oli küüditatud ja nende kodu neilt vägisi ära võetud selle sama võimu poolt, kes mind pioneeriks ristis. Ajad lihtsalt olid sellised… Ja tollel ajal pakkusid need organisatsioonid lastele palju põnevat vaba aja sisustamiseks. Minul õnnestus isegi Artekis käia, mu elu esimene lennureis ja ka seda mäletan seni ajani. Mäletan oma esimest avalikku esinemist suure kooli saalis. Mäletan, et laulsin ühte imeilusa viisiga laulu sellest, “Kas lill on kodumaa”. Mäletan, et olin näost tulipunane ja värisesin nii, et arvasin, et ei suudagi laulda. Puurisin siis pilgu taha seina rahvariide seelikusse, tegin suu lahti ja noodid koos sõnadega rullusid ikka õnneks, ilmselt tänu autopiloodile, suust välja. Loomulikult mäletan oma klassikaaslasi. Mõnedega neist suhtleme vähem või rohkem tänaseni. Oma poja sünnitasin Tallinnas ja üks esimesi lilletoojaid sünnitusmajas oli mu endine klassiõde Liia Liibusk. See tegi südame nii ülimalt soojaks. Aga tihti mõlten ka neile meie klassist, kes ebaõiglaselt vara ja ootamatult juba teispoolsusesse läinud…

4. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teadasaamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele.

Hmm…, sellele küsimusele oskavad ilmselt mu endised õpetajad ja klassikaaslased palju paremini vastata. Eks mu suuremad meenutused ongi mingite esinemistega seotud. Juba see eelpool kirjeldatud esimene avalik ülesastumine. Aga on üks lugu ka seoses inglise keele tunni ja õpetaja Reet Kotkasega, mida siiani tihti meenutan ja võimalusel teistega jagan.

Ma käisin küll inglise keele eriklassis, mis tähendas, et põhikooli asemel hakkasime me ingliskeelt õppima juba teises klassis. Ausalt öeldes ma küll ei tea, miks ma selle valiku tegin, sest tollel ajal ei osanud ma küll arvata, mida selle inglise keele peaks peale hakkama. Ôpetaja Kotkas rääkis meile küll värvikalt Big Ben’ist ja luges Humpti Dumptist, aga see kõik tundus kuidagi maru võõras ja kauge. Arvan, et lasin sinna klassi ennast panna rohkem sellepärast, et mul oli mingi vajadus näidata ennast ülimalt tublina. Inglise keelt ma õppida väga ei viitsinud, aga selle, mis vaja tegin ikka alati ära. Tihti olid tunnikontrollid ja igaks korraks ei jõudnud ju ka kõike pähe taguda nii, et kirjutasin endale spikri, üliväikse ja korraliku käekirjaga. Voltisin spikri lehvikuks ja peitsin pinalisse. Sealt ma siis seda usinasti kasutasingi tunnikontrolli ajal kuni lõpuks vahele jäin. Ôpetaja Kotkas, aga halastas ja ütles, et kuna mu spikker on tehtud nii ilusti ja suure hoolega, siis läbi ta mind ei kukuta ja paneb mulle tunnikontrolli hindeks kahe asemel kolme. Lisaks riputas ta mu suure hoolega valmistatud kunstiteose klassi naela otsa näiteks teistele, et kui keegi peaks kunagi veel spikerdada tahtma, siis ainult nii korralikult kirjutatud spikritega.

Võrdluseks võin siinkohal öelda, et kui keegi Norras mahakirjutamisega koolis vahele jääb visatakse ta koolist välja…

Ah ja, üks tore lugu oli veel. Käisin vist neljandas klassis. Üks kord tulid klassis mu vanema venna klassi tüdrukud ja küsisid, kas nad võivad mu tunnist välja kutsuda. Jalutasime siis saali poole, kus keskkooli viimase klassi õpilased valmistasid ette oma vana-aasta lõpu etteastet, milleks oli Urmas Otti stiilis tehtud teleshow külalisega. Stsenaariumi järgi pidi saatesse tulema ka Anne Veski, kes mingil põhjusel jäi tulemata. Siis võeti koridorist üks väike tüdruk, kelleks olin mina, kellele pandi pähe parukas, tehti meik, pandi selga “Anne Veski kleit” ning, kes pidi siis Anne Veskit mängima ja laulma saatebandiga laulu “Kord üks väike koll…”. See esinemine andis mulle “pileti” osalemaks keskkooli aastalõpu peol ja tollel hetkel polnud maailmas mitte midagi, mis oleks selle uhke tunde üle kaalunud. Sealt sain ma ka endale ühe hüüdnime. Kuna mu keskmist venda kutsuti Kummiks, hakati mind kutsuma hellitavalt Kummiveskiks.

5. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Kahjuks mitte. Kui, siis ainult see, et olen nii vanas kui ka uues majas mõned korrad esinemas käinud. Ja alati läheb südame alt soojaks oma esimesse kooli tagasi minnes.

6. Mis on Su elus veel tegemata, mida tahaksid teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Ei tea, kas aeg ja raha ongi kõige suurem takistus, tervis võib aga küll kunagi äkki olla… Muidu ma arvan, et vist ikka peast lähevad need piirid ja nendest oleneb missugused on sinu eelistused ehk mida sa prioriteerid. Aga nii kaua, kui tervis korras, käed-jalad küljes ja tuju enam vähem hea, siis jõuab veel kõiki asju teha.

Kõige rohkem unistan millegi tegemisest, millest ka teistele kasu oleks ja sellest, et saaksin kõrvalt oma poja kasvamist näha kauem, kui minu ema sai minu oma.

Vanas koolimajas tahaks liftiga sõita ka. See on veel tegemata.

7. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga.

Ma sooviksin, et ikka jätkuks õpetajaid, huvijuhte, personali koolis, kes samamoodi nagu minu ajal, teevad oma tööd pühendumise ja suure südamega, kes oleks inspiratsiooniks, kes lisaks õppimisele aitavad avastada ka maailma, inimesi, kõike meid ümbritsevat. Ja samas soovin, et meil teistel kõigil jätkuks aega märgata neid hindamatuid inimesi, kes koolides töötavad ja, et me oskaksime olla tänulikud!