Otsing

Rubriigid

Imbi Raasuke
Imbi Raasuke

Intervjuu vilistlasega Imbi Raasuke Vaadatud 1021 korda

- 105 vilistlaslugu

Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Peale keskkooli tuli minna edasi õppima.  Esimesena välistasin meditsiini ja kaubanduse. Esimene oli liiga vastutusrikas ja teise jaoks puudus siis ja puudub praeguseni ärivaist. Põllumajandus langes ära nähes, kuidas isa oskas ära tunda, millal minna põllule, millal mitte. Mina sellest aru  ei saanud.

Mulle meeldisid kooli ajal reaal- ja kunstiained ja sügaval südames tahtsin õppida arhitektuuri aga  julgusest jäi puudu, nimepoolest ikkagi Jänes. Väike võimalus oli rakendusmatemaatika, aga ei osanud arvata, mida sellega peale ülikooli peale hakata. Mis jäi järgi? Ma olin käinud laste-muusikakoolis, õpetaja Ainelo keraamikaringis, keele ja kirjanduse klassis, meil oli kodus kogu ilmunud eesti lastekirjandus, ma olin suviti töötanud Hellenurme Lastekodus, kus mu ema oli väga pühendunud õpetaja ja sellele tuli loogiline jätk -  Ed. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi koolieelse pedagoogika ja psühholoogia eriala.

Tänaseni on minu põhitöökohaks olnud lasteaed. Alati olen ma leidnud alushariduses teemasid, mis mind on huvitanud või mida ma olen tahtnud rohkem uurida: laste loovuse arendamine, lastekirjanduse osa lapse arengus, 6a laste kooliminek, koolivalmidus ja -küpsus, sõimepedagoogika, tervist edendav lasteaed, roheline kool, lapse erivajaduse märkamine ja toetamine, lapsest lähtuv või lapsekeskne pedagoogika. Sellel aastal lõpetasin Fontese Koolijuhtide mentorprogrammi ja Innove sisekoolitajate kursused. Meie pere tütar Riinu õppis ülikoolis ajakirjandust ja kommunikatsiooni, kuid praegu töötab koolijuhina, nii et juba kolmas põlv hariduses.

Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid .... ?

Praegu töötan Tallinna Tuule Lasteaias õppealajuhatajana. Elame abikaasa Ennoga Tallinna lähedal Loo alevikus. Tütar Riinu on pesast välja kasvanud, aga käib iga nädal kodus. Korra kuus püüan käia Hellenurmes, kus elab mu ema ja venna Siimu pere. Kuna minu abikaasa on saarlane, siis veedame üsna  palju aega Saaremaal. Olen ära õppinud võrguga kala püüdmise ja kala suitsutamise, isegi saarlaste pannileiba oskan teha. Meil on väike kaater, millega me käime Hiiumaal jäätist söömas. Sellel suvel tõime aluse korraks mandrile ja sõitsime Emajõel. Töristasime Tartust Võrtsjärvele ning ma nägin ära, kus kohas Elva jõgi suubub Emajõkke. Teine tore reis oli Laaksaarest Piirissaarele ja Mehikoormasse. Oma pere leiva ja sünnipäevatordid teen ise. Kokaraamatuid saan mõõta mitme meetriga. Üks koduloom peab inimesel ikka ka olema. Sellel aastal võtsime mesilased, väga sõbralikud. Kuigi keegi ei usu!

Mõne hea raadiosaate, artikli või raamatu jaoks võtan ka aega.

Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

Elva kool on minu elus  olnud väga oluline etapp. Ta on olnud inimeseks kujunemise koht. Üks on see, mis sa oled kodust saanud, aga ka koolil on alati oma ülesanne. Mina tulin Elva kooli neljandasse klassi Hellenurme Algkoolist. Pisikesest külakoolist, kus oli terve kooli peale kolmkümmend last, kooli, kus ühes klassis on kolmkümmend last ja kogu kooli peale isegi 1200 õpilast. Mind võttis kooli vastu direktor Arvo Mälberg isiklikult. Tema kabinet oli esimesel korrusel, kuhu tuli minna  kiira-käära kitsast koridori mööda. Ta oli nii rahulik, vaikne ja sõbralik. Mäletan, et ajasime natuke juttu ja mul kadus hirm selle suure kooli ees.

Minu esimene klassijuhataja Elvas oli Anastasia Väli. Väike, eesti keelt kangelt rääkiv memmeke, kes andis meile vene keelt. Tänapäeval võib-olla nimetatakse selliseid inimesi lihtsameelseteks, kuid tema tõesti uskus lastesse ja nende headusesse. Vaatan Elvast läbi sõites iga kord selle valge maja poole Pargi tänaval, kus ta tol korral elas. Siis tulevad legendaarsed eesti keele ja kirjanduse õpetajad. Minu õpetajateks olid neljandast kuuenda klassini Evi Kooskora, seitsmendas-kaheksandas Uno Kuresoo ja keskkoolis Üllar Ende. Õpetaja Kooskora tuli klassi, lõi kontsakingade kannad kokku ja ütles: “Mu kallid sõbrad. Teie prügikast jälle õitseb!” Korrapidaja koristas prügikastiümbruse prahi põrandalt ja tund võis alata. Jälgin prügikaste tänaseni. Tänu temale on mulle jäänud rutiiniks paber- ajalehtede lugemine, kuna igal esmaspäeva hommikul oli ajalehe “Säde” viktoriin. Viie said need, kes oskasid küsida küsimusi, mida keegi ei olnud tähele pannud või siis teadsid kõiki vastuseid. Meeles on üks tund, kus ta näitas üht eaka inimese pilti ja palus meil seda inimest analüüsida, kes ta võiks olla, millega tegelenud, mida näinud, millist tööd teinud, millised rõõmud või mured on sellel inimesel olnud, millega praegu võiks tegeleda. Tunni lõpus saime teada, et see pilt oli tema emast. Julge tegu!

Õpetaja Uno Kuresoo oli see inimene, kes nii minusse kui ka kõigisse teistesse õpilastesse, kes Elvas  õppinud, istutas armastuse kirjanduse vastu. Seitsmekümnendate alguses, kui meie olime viiendas-kuuendas klassis, siis õpetaja Kuresoo tegi keskkooli klassidega revolutsiooni. Oh, me vaatasime alt üles, oleks ta meie õpetaja ka! Seitsmendas saimegi ja kohe kaasas ta ka meid. Analüüsisime kirjanduse alltekste, kohtusime verinoore Doris Karevaga, meie tundides käisid Hellero inimesed regilaulu õpetamas, Ly Seppel käis oma esimesi türgi keelest tõlkeid lugemas. Ülikooli tudengitega lahkasime Goethet ja Schillerit, nii et üheksandas klassis saimegi  ühe nendest, Üllar Ende, endale keskkooliaja õpetajaks ja klassijuhatajaks. Kakskümmend noort neidu ja uued probleemid: kas oleksid Mari või Krõõt, mis arvad Kõrboja Annast , kuidas armastada sakslast, Tuglase ja Tšehhovi novellid, “Daam koerakesega”, Kas väikesed teod või suur idee?, Marie Under, Hando Runnel, Betti Alver. Kirjanduse tunnid laulude ja  küünalde ja kitarriga. Luulepõimikud ja agitbrigaadid. Pluss suurepärane keele- ja grammatikaõpetus. Hindamatu väärtus.

Inimene, kellele ma olen väga tänulik, oli matematikaõpetaja ja hiljem ka direktor Edgar Kurg, ehk lihtsalt Kurepapi. Ilmselt ma sain matemaatikast aru ja mulle see aine meeldis, ning tema sai aru, et mulle meeldib ja meil tekkis niisugune hea koostöö.  Pea iga tund oli nii, et kui tema rääkis, siis mina olin tahvli ees ja kirjutasin. Vahel lasi ta mul ise asja edasi mõelda ja kirjutada. Minu jaoks oli see väga hariv ja innustav. Tema oli inimene, kes teietas kõiki õpilasi, ka viienda klassi lapsi.

Vene romansid tegi meile tuttavaks õpetaja Tiiu Särg. Naiselikku uhkust ja väärikust õpetasid ajalooõpetaja Aino Tamm ja geograafiaõpetaja Evelyn Maldar. Füüsikaõpetaja Johannes Tamm (Kips) tegi puust ja punaselt selgeks, kuidas on seotud inerts ning luuale varre otsa panemine . Õpetaja Anton Vendla ingliskeelsete väljendite lausõppimine oli omal ajal kummaline, aga täna tundub tõeliselt asjakohane. Õpetajate Otsade ja Parve suusa-, uisu- riistvõimlemsetunid. Ohhooo! Lõpetuseks Maimu Sireli kooriproovid ja laulupeod koos roheliste kostüümidega! Kindlasti ka Siiri Puhalaineni sõnakunstitunnid, tõelise näitlejatöö katsumine.

Inimene, kelle sõnad jäid hinge kriipima, oli ajalooõpetaja Ants Tasuja. Meelde on jäänud tema mõtestatud pikad pausid, mis rääkisid rohkem sõnad. Ta soovis, et me oleksime targemad kui õppekava lubas. Tol korral USAs vahetas president Carter välja president Fordi ning me vastasime ühekaupa talle maailma riikide tundmist ja siis ta küsis vaikselt: “Imbi, miks te ajalugu ei õpi?” Mul olid ju neljad-viied! Siin oli tegelikult teine mõte!

Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele.

Võidurõõmu tundsid kooli ajal ikka siis, kui said õpetajat üle kavaldada. Keemiat andis meile õpetaja Milvi Urb. Väga kena ja armas inimene ning väga hea õpetaja. Mina olin see õpilane, kes tunnis kuulas õpetajat ja oli temaga silmsides ja õpetajale meeldis, et keegi teda kuulab ja jälgib ja ta otsis alati minu pilku, et aru saada, kas ta jutt on arusaadav olnud. Siis ma mõtlesin, et teen proovi, et ei vaata enam õpetaja poole vaid tegelen oma asjadega. Õpetaja muutus väga rahutuks ja murelikuks, lõpuks isegi närviliseks, mis ei olnud temale üldse iseloomulik, et kas ta seletab halvasti, et ma ei jälgi teda. Mul hakkas tast kahju ja hakkasin uuesti jälgima. Õpetaja rahunes ja naeratas.

Meie ajal oli kooli sõber Võrtsjärve kolhoos ja selle esimees Kalev Raave. Härra Raave toetas igasuguseid haridus- ja kultuuri üritusi ning igal aastal korraldati õpilastele omaloominguvõistlus. Seitsmendas klassis palus õpetaja Uno Kuresoo meil osaleda, kuid hoiatas, et kuskilt maha kirjutada ei tohi. Ta teab kõiki tekste ja tunneb need ära. Ainukesed tekstid, mida ta ei loe on muinasjutud. Mõeldud tehtud! Võtsin ühe muinasjutu, tegin sellest dramatiseeringu ja sain auhinnalise kolmanda koha.

Ja mis me oma klassi tüdrukutega keskkooli viimasel nädalal tegime! Mõtlesime, et tahaks õpetajatele tänutäheks väikese üllatuse teha. Korjasime hunniku lilli, kirjutasime luuletused ja viisime öösel, siis kui keegi ei näinud need kimbud iga õpetaja ukse taha. Päikesetõusuks oli töö tehtud ja kogunesime rahulolevatena teenindusmaja suurele trepile.

Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Elva Gümnaasiumis on algklasside õpetajaks  klassiõde Anne Jaama. Väikeklasside tugiisikuks on  vennanaine Kristiina Jänes ja Elva Gümnaasiumis käivad kõik minu kolm vennalast: Mikk Markus, Kadri Ann ja Kaja Kristin.

Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Kunagi aastaid tagasi ajasime klassiõe Aire Pajuriga juttu ja rääkisime, et mina teen kohviku, sest ma olen ka pagar-kondiitri kursustel käinud, ja Aire tuleb sinna teatrit tegema. Aire tegi oma “Lendteateri” ära, aga minu kohvik on tegemata. Mulle meeldiks selline kohvik, kus lisaks väga heale kohvile ja koogile saab arutleda hariduse ja kultuuri üle, loetakse luuletusi või raamatuid, toimuvad väikesed etendused või kontserdid, kõlab väga hea muusika.

Ja kui kohvikust oleks vaba päev, siis võtaks ühe kaenla alla Valdur Mikita, Mats Traadi, Edgar Valteri või Ernst Enno raamatud ja teise kaenla alla mõne Konrad Mägi maali ja läheks Lõuna-Eesti metsade mägede vahele kondama.

Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga

Ma viimasel ajal ütlen endale, et, Imbi, Sa oled nii vana, et näed maailma muutumist. On muutunud ümbritsev keskkond, tehnoloogiad, arusaamad, põhimõtted. Mõnedega neist olen nõus ja toetan, kuid on ka neid, millega on raske leppida. Kuid ma soovin, et jätkusuutlikku elu toetavad püsiväärtused jääksid kestma. Kooli kontekstis oleks see, et õpetaja on haridusvaldkonna tippspetsialist ja iga laps on oma isikupäraga väärtus, keda läbi koostöö saame ja peame toetama ning arendama, et ta saaks ning tahaks elu Eestis hoida ja edasi viia.