Otsing

Rubriigid

Toomas Laatsit
Toomas Laatsit

Intervjuu vilistlasega Toomas Laatsit Vaadatud 1415 korda

- 105 vilistlaslugu

Olulisemad sündmused peale EG lõpetamist.

Kohe peale Elva Gümnaasiumi lõpetamist rabati mind klassivennaga hr Marek Kiisiga Piirivalvesse aega teenima. Olin Ida-Virumaal Narva-Jõesuus ja Narva linnas kokku üks aasta. Ma polnud kunagi nii kaugel Kirde-Eestis käinud, kord oli karm ja kõik sealne üsna šokeeriv kogemus. Oli tunne, et viibime ikka siin Eestis ja mõnel muul hetkel seda tunnet jälle ei olnud, kuna eesti keelt kuulis seal üksnes väesosas. Lihtsaid asju poest polnud riigikeeles võimalik osta - ma polnud sellist asja enne näinud!

Õppeprogrammi järgi toimus meie väljaõpe esmaspäevast-reedeni, kümnel tunnil päevas, laupäeval oli programmis ainult kaheksa tundi. Ülejäänud aeg kulus valveteenistusele, spordile ja külma veel all sokkide ning muude riiete pesemisele. Sooja vett reeglina polnud. Kes ei suitsetanud - need hakkasid suitsetama, kuna närvid ei pidanud vastu ning juhtus ka et noorsõduri sääreluud pragunesid marssimisest lõputuna näivates rivitundides. Sellist noorsõdurit ootas pikk puhkus abulantsis!

Elva Gümnaasiumi lõpuklass oma väheste akadeemiliste tundidega tundus kui paradiisisaarel päevade hommikust-õhtusse veeretamine, mis kahjuks oli läbi saanud! Aega teenima minnes me klassivennaga arvasime, et õppimisega oldi ühel pool, aga see algas hoopis teistsuguses mahus ja karmi distsipliini saatel uuesti peale! Kes loengus magama jäi, see sai vahetunnis mitu ringi ümber staabihoone virgutusjooksu teha - auditooriumi õhk oli kuumusest ja vähesest ventilatsioonist paks! Ma pole elus rohkem nii palju päevast väsimust tundnud, kui toona 2000. a teises pooles Narva-Jõesuu Piirivalve Õppekeskuse (NJPVÕK) auditooriumis sõduri baaskursuse (SBK) ajal. Päevad olid täis intensiivset tegevust ning füüsilist treeningut hommikul kella 6:00-st kuni öörahuni 23:00.

Seda tegevust saatis männimetsa all kaikuv 30-ne häälne võimas laul: „Pii-ri-val-ve ü-le kõi-ge...! Need kes ei jõudnud joosta, need hakkasid jooksma - ÜKE (üldkehaline ettevalmistus) -mägi aitas rohuna alati! Meie rühmas oli üks reamees Nõmm, selline pikkade koibadega IT huviline. Ühel metsajooksul lohistati teda kahevahel ning ta ajas viimasest jõuvarust kontsad ette - tema rohkem ei jõua. Maha kedagi ei jäetud, jaoülem lahendas asja ainuvõimalikul viisil - poiss võeti kui palginott kolme teise ajateenija õlale ja joosti nii temaga edasi. Kui enam ei jõutud - siis oli küsimus ilmselgelt väheses treeningus! Kui enam ei suudetud, oli asi teine! Ta hakkas hiljem siiki tublisti jooksma! Need kes esialgu ei suutnud, hakkasid siiski suutma! Mis ei tapa - teeb tugevaks!

Mul õnnestus oma kange iseloomu tõttu sellest jamast siiski puhtalt läbi tulla - suitsetama ei hakanud ja jalad jäid ka alla! NATO testis tegin kahe minuti jooksul 121 kätekõvedrust – EG keldris olnud „Tonic Club“ jõusaalist kooli ajal saadud tugev krunt oli all ja see päästis palju!

NJPVÕK-s sisendati meile jaoülemate poolt korduvalt, et „mõistust pole teile enam nüüd vaja, teie mõistus oleme nüüd meie“! (Täna ma üldiselt mõistan, mis selle ideoloogilise tampimise mõte oli.) Meeles oli EG lõpusõrmusele graveeritud deviis „Sapere aude!“, mis ei lasknud jaoülemate jutul ajusid pehmendada! Kutsuti, kuid keeldusin peale SBK-d erialavalikut tehes nooremallohvitseri kursustele (NAK) edasi õppima minemast.

Tollel ajal tundus mulle üsna loomuvastane hakata ise hiljem jaoülemast „kiusajajaks“ ja „töödelda valjuhäälselt“ päevast-päeva kümmet järgmist noort meest sama moodi nagu seda meiega tehti. Ühe relvaosa mahapillamise eest reamees läks ja tegi iseseisvalt 25 kätekõverdust, terve relva kukkumise puhul siis oli vaja jaoülema kaalutlevat otsust karistuse osas.

Jaoülemate „karjääri“ eskujudena oli mulle tuttav n-srs. Siider’i ja n-srs. Säälik’u käitumismuster - ilmselgelt need jupijumalad nautisid enesele ajutiselt sülle langenud pisikest võimu täiega! Mõnele SBK äsja läbinud ajateenijale NAK-i õpe muidugi sobis ja peale NAK-ki tulid nad varasemate kolleegide peal oma uusi oskusi ja teadmisi harjutama - silmis klaasistunud ja kalk pilk. Tundus koomiline - ei tundnud endisi võitluskaaslasi äragi!

Riigikaitselised teadmised ja oskused on Eesti Vabariigi kodanikele olulised omandada - iga eesti mees peab oskama oma peret, kodu ja riiki vajaduse tekkides kaitsta! Nagu õpetas meile NJPVÕK-s ltn Oras: riiki kaitsta peab oskama, et mitte vaadata trussikute väel oma maja kodutrepil nõutu pilguga kuidas Vene tankid ühel hetkel mööda sõidavad!

Kuid olen täna üsna veendunud, et neid teadmisi ja oskusi saab edasi anda ka ajaliselt ja korralduslikult mõistlikumas vormis, ilma et õppuril (ei nimeta teadlikult reliktset sõna „ajateenija“) tekiks „orjatöölise“ või „riigivangi“ tunne. See võiks üleüldiselt toimuda selliselt, nagu toimub õpe vabatahtlikusel põhinevas Eesti Kaitseliidus - see on korraldatud perioodõppena nädalavahetuseti ja vahel ka pikemalt rahvusvahelistel suurõppustel.

Aga minu ajateenistuskäigu juurde tagasi. Minust sai kolmekuulise erialakoolituse järel Piirivalve autojuht - mul on tänaseni julgus ja oskused sõita kõiksugustel maastikel, nagu autojuhtide kursuse õppejõud tollal sõnas: „oskus sõita ka rasketes oludes, nii et hein vastu auto küljeklaasi sahiseb“!

Hiljem, 2001. a jaanuarist teenisin teravmoonaga Galil AR seljal Eesti riiki Narva linnas nn „rohelist piiri“ valvates. Piiri (ametlikult senini EV-VF vaheline kontrolljoon) valvatakse iga ilmaga ja alati: vihmas, tuisus, päikselõõsas ning pakases - nii iga päev ja öö. Mõõda Narva jõge põhjapoolt tulev külm on merelt tulevat niiskust täis ja lõikab seetõttu eriti teravalt! Siin sisemaal (mitte piiriäärsel alal) elades ei taju nende inimeste igapäevast panust kuidagi! Narva suunati mind sundkorras „eriliste teenete“ eest - valikut mulle ei antud, ülejäänud Tartumaalt pärit poisid suunati teenima ikka kodusemasse kanti: Kagu- ja Lõuna-Eesti piirivalvekordonitesse.

Muidugi ajateenistuse vältel õpiti palju kasulikku, kuid edasine siht oli seatud enese tehnikahuvi tõttu niiviisi, et peale ajateenistust tuli minna edasi õppima inseneeriat. Füüsika õpikud olid mul ajateenistust läbideski ühes – kaasvõitlejatel oli seetõttu nalja kui palju! See valdkonnavalik kujunes üsna kindlaks, eriti peale NJPVÕK „vaimu tugevdavat“ kogemust!

Tallinna Tehnikaülikool kaubamärgina tundus kuidagi kauge ning teisalt oli Elvas perekonnamaja, mis tahtis silma peal hoidmist ja arendamist.

Elva Gümnaasiumi lõpetades ei keskendunud ma lõpueksamitele piisavalt, seda eriti matemaatikas. See viga maksis hiljem kurjasti kätte ning pidin õppima matemaatikat kahel järjestikusel aastal (sh Narva Kordonis aega teenides) omal käel ja tahtejõul uuesti edasi! Elva Gümnaasiumit lõpetades tegime me rohkem pidu kui tõsist ettevalmistustööd lõpueksamiteks, vähemalt mõned meist! 

2001. a suvel kandideerisin ma ebateadlikkusest (rohkem ma tookord inseneeriaga seostada ei osanud) Tartu Ülikooli „füüsikasse“, kuid vastuvõtukomisjoni liige dots. Kalev Tarkpea vangutas minu punktisummat nähes pead ja ütles, et ma ei sobi mitte - minu immatrikuleerimiseks jäi 1/2 punkti jagu pingereas puudu! (Aastaid hiljem tegime koostööd - tema esindas TÜ-d ja mina EMÜ-d: koos klapitasime ülikoolide vahel EMÜ Tartu Tehnikakolledži tehnotroonika õppekava õppekorralduslikke küsimusi). Elu on täis juhuseid!


Peale aastast ajateenistust töötasin mõnda aega Elva lähedases mööblitööstusettevõttes, õppisin selgeks tööstusliku värvimise nõksud ja ka puidutehnoloogia alased teadmised-oskused said tubli lisa. Ning muidugi õppisin MATEMAATIKAT, 2002. aasta kevadel saavutasin 63 punkti 100-st! Selle tulemusega julgesin uuesti Tartu sõita!

Selle sama aasta suvel oli mul käsil sauna ehitus ning pooleldi juhuslikult sattusin ma sel suvel tollasesse Eesti Maaülikooli peamajja Kreutzwaldi tn 64 sisseastumisavaldust esitama. Sobiva õppekavana tundus „Ettevõttetehnika“. Selle eriala sisu järelepärimise peale vastas dots. Tõnu Sõõro – selle õppekava läbinutest saavad tehaseinsenerid! Mulle sobis!

Sügisel asusin õppima, bakalaureuse- ja hiljem magistriõppesse, kokku viiel järjestikusel aastal Lõuna-Eesti inseneeria korüfeede juurde. Nimetan neist põhilisemad:

mehaanika ja masinaehitus - legend lektor Eino Aarend (bakalaureusetöö juhendaja);

elektroonika ja automaatika - lektor Toivo Leola;

matemaatiline analüüs - prof. Mati Heinloo;

tootearendus ja materjalitehnika - legend prof. Jüri Olt (magistri- kui ka doktoritöö juhendaja);

materjaliõpetus, materjalitehnika - legend lektor Valter Pakk;

tugevusõpetus - dots. Harry Lille (täna Elva mees!) ja dots. Alexander Ryabchikov;

elektrotehnika - prof. Kuno Jürjenson;

CAD -süsteemd ja statistika - dots. Eino Saks;

elektriajamid - prof. Matti Liiske;

mõõtmised ja andmetöötlus - dots. Eugen Kokin;

sisepõlemismootorite teooria - prof. Villu Mikita (Eesti Lennuakadeemia rajaja);

masinaehitustehnoloogia - prof. Viacheslav Maksarov (Peterburi külalisprofessor, doktoritöö juhendaja).

 

Nemad on minu õpetajad ja kujundajad ning nendele jään ma selle eest tänu võlgu!

Neil aastail (2002-2007) läbisin bakalaureuseõppe tööstuspraktika Tartu joogisööstuse lipulaevas A. Le Coq-is (juhendajaks hr Rein Sööt) ning magistrantuuris juba Lõuna-Eesti masinaehituse lipulaevas Metec-is (juhendajateks hr Mehis Viita ja ka hr Andres Lepp). On tähelepanuväärne, et Metec’is tegi juba 2005. aastal kaks jaapanlaste Panasonic’u keevitusrobotit sünkroonselt ülimalt täpse keeviskonstruktsiooni koostamistöid! Alles hiljem selgus mulle, et samal ajal Tallinna (TTÜ) mehed alles uurisid robotite rakendusvõimalusi Eesti tööstuses!

Magistrantuuris õppides õnnestus saada läbi Tartu Kultuurkapiltali Metec’i stipendium ning olin seejärel kaks aastat selle firma stipendiaat - sellest oli mulle suur abi ja see aitas keskenduda õppetööle!

Pean enda jaoks ka väga oluliseks, et selle viieaastase stuudiumi vältel õnnestus meil kursusega peamiselt dots. Ülo Traadi eestvedamisel läbi käia pea kõik Tartu tööstused - tänases erialases töös on mul sellest palju kasu: tean täpselt kust ja milliseid tooteid, teenuseid ning millise kvaliteediga on võimalik tellida.

Matemaatikat sain ma õppida selle stuudiumi jooksul palju - kokku viiel semestril! Prof. Heinloo eestvedamisel asuti neil aastatel õpetama algebrat, matemaatilist analüüsi ja statistikat arvutiprogrammis Mathcad - see interaktiivne õppevahend sobis inseneriõppesse minu hinnangul väga hästi, lihtsustas õppimist ning pani minu silmis matemaatika nö elama (TTÜ-s võeti see inseneriõppes kasutusele aastaid hiljem). Kõik viis matemaatikakursust kaitsesin ma hinnetele „A“. Samuti läks bakalaureuse- (Varbmehhanismide analüüs arvutipakettide Mathcad ja Autocad keskkonnas) kui ka magistritööga (Ajamiga käitatava pöördvärava arendus).

Tartus 22. juunil 2007 andis mulle EMÜ tollane rektor prof. Alar Karis kätte tehnikateaduse magistrikraadi diplomi (cum laude).

Ära iial ütle iial!

Aga ma siiski nooruse rumalusest ütlesin - iialgi lähe ma õppejõuna ülikooli juurde tööle! Nii ütlesin oma kursavendadele, kes minu kallal selle teemaga veidi 2007. aasta kevadel ilkusid, kui ma olin „jah“ sõna öelnud mind doktorantuuri kutsunud prof. Jüri Oldile. Aasta pärast seda ütlust oli see sama noor doktorant lepingulisel tööl EMÜ Tehnikainstituudis materjalitehnika lektorina ja EMÜ Tartu Tehnikakolledžis tehnotroonika õppekavajuhina. Nii et see rahvatarkus pidas paika ja sellega olen olnud edaspidi ettevaatlikum!

Magistrantuuri viimasel aastal õpetas meie kursusele masinaehitustehnoloogiat Peterburi külalsprofessor Viacheslav Maksarov, kes koos prof. Jüri Oldiga asus minu doktoritööd 2007. aasta sügisest juhendama. Töö teemaks sai pikk ja lohisev „Raskesti töödeldavatest materjalidest pöörddetailide kõrgtäpne lõiketöötlemine kermislõikuriga“. Siinkohal tuleb mulle meelde minu EG aegse vene keele õpetaja ja klassijuhataja pr Lii Siimu ütlus vene keele õppimise kohta: teil läheb seda keelt vaja! Haah! Kuna prof. Maksarov suhtels üksnes vene keeles, siis pr Lii Siimul oli muidugi õigus! Erialast vene keelt pidin ma jällegi omal käel õppima hakkama. Режание, качество поверхности, твердость, отделочный инструмент.

Samal ajal (2008-2009) valmistati ette EMÜ Tehnikamaja remonti, laborid olid enne remonti vanad ja aegunud sisustusega ning seetõttu töö kirjutamiseks vajalikku eksperimentaalset sisu oli Tartus keeruline hankida. Jõudsin oma otsingutega TTÜ Materjaliuuringute Keskusesse, kus minu katsematerjalile, Venemaalt toodud komposiitlõikekeraamikale (nt BOK 63 jt), tehti selle keemilise koostise ja struktuuri mikroanalüüs. Tulemused sain, kuid edasine plaan toota erinevate lisandite sisaldusega ja katsematerjali erineva struktuuriga katsekehasid jäi TTÜ juures soiku.

TTÜ meestel oli vajalik laboritehnika USA-st ostetud (kallis paagutustehnoloogia), kuid miskipärast see ei töödanud, lubati ühendust võtta kui töökorda saadetakse. Tollel ajal mind konsulteerinud TTÜ vanemteadur Jüri Pirso ikka imestas, et Maaülikooli doktorandil selline teema! Eks ma olin nö „valest ülikoolist“ ja nii minu töö eksperimentaalne osa ei edenenud teps mitte.

Teisalt oli minul igapäevaselt vastutus ca 100 tehnotroonikatundengi käekäigu ees, lisaks tehnotroonika õppekava arendus ja koostöö lahendamist vajavad detailid TÜ ja Võrumaa KHK vahel. Lisaks töö EMÜ metoodika-, vastuvõtu- ja õppekavakomisjonides. Tollel aja lektoritöös polnud mul enamikes „sülle kukkunud“ ainetes (alla kümne) riiklikke õpikuid kusagilt võtta. Neid pole siiani olemas - riiklikult soositakse teadusartiklite „tootmist“ ja õpikute kui selliste koostmine tundub olevat kui õppejõudude erahobi!

Enamik loengumaterjale tuli koostada jooksvalt põlve otsas ja väga palju tuli juurde tõlkida inglise ja saksa keelsetest raamatutest. Palju erialakirjandust olin ma ülikoolile ostnud (olulisemad ka enesele) Baierimaa pealinnast Münchenist, kus aadressil Theresienstraße 100 asub tänaseni legendaarne Karl Rau nime kandev arhitektuuri- ja tehnikakirjanduse alane raamatupood. Minusugune võiks seal poes päevi veeta - seal on kõike! Müncheni linna peal ma vahel enda teiseks koduks – sealt tuleb inseneride innovatsioon, seal on erialamessid, arhitektuur, BMW Welt ja muidugi maailma parim Paulaner Salvator’i õlu!

Doktoritöö koostamisest niisiis ei saanud asja ja ma eksmatrikuleerisin end omakäeliselt 2012. aasta augustis. Tööde mahu osas olin haaranud endale liiga suure tüki ja kolme ametit korraga pidada enam ei olnud võimalik!

Mõne aasta eest ütles mulle minu tädimees Aleksander Menning kuldsed sõnad: tööd peab olema nii palju ja parajalt ees, et mõnus oleks seda teha! Elukool mulle seda õpetas ja nõustun tema mõttega! Suur tükk ajab suu lõhki.

2014. aasta lõpust irdusin igapäevase tööga EMÜ juurest ning hakkasin praktiseerima Elvas ettevõtjana ja mehaanikainsenerina tootearendusvaldkonnas. Sellest kõigest, mida prof. Maksarov mulle Tartus aastate eest õpetas, jäi mulle külge kahjuks ainult osa. Üks läbiv mõte, mida ma temalt sain on järgmine. Eestis ei ole mõtet toota suuremahulisi masinaehituslikke konstruktsioone, konstruktsioonimaterjalide toormed meil loodusvaradena puuduvad - seega suures mahus terast, alumiiniumi ja muid materjale pole meil transpordi ja väljast poolt ostetavate materjalide enda kalliduse tõttu mõistlik Eestisse tuua. Peaksime keskenduma selliste väikesemate, kergemate kuid rohkelt inseneriteadmisi vajavate toodete loomisele. Ta pakkus sobivana välja sellesamuse instrumentide ja tööriistade arendamise ja tootmise valdkonna - sellesse valdkonda oli ta mind 2007. aastal toonud. See valdkond ei ole niivõrd ressursimahukas materjalide mahu osas, kuid on seda inseneritöö mahu osas. Ning instrumentide ja tööriistade eest käiakse välja väärilist hinda, nende transport kerguse tõttu toote hinna enesega võrreldes pole kuigi suur! Selline oli Peterburi teadlase soovitus Eesti masinatööstusele! Varasemast Eesti tööstusajaloost kinnitas seda mõtet Tallinna Ekskavaatoritehase vastupidine näide!

Ehk siis küsimus on tegelikult Eestis toodetud toote kilohinnas. Saksamaal on ammu otsustatud, et igasuguse jama tootmisega pole tööjõu ja materjalide kalliduse tõttu seal mõtet tegeleda. Toodetakse üksnes kvaliteetseid ja kompetentsi mõistes ressursimahukaid tooteid. Joogipudeli korke võib toota seal, kus tööjõud on odavam. Kõik Saksamaa tooted kannavad kirja „Made in Germany“. Mulle on saanud selgeks, et see tekst pole tootele trükitud niivõrd kui päritolusertifikaat vaid kui kvaliteedimärk! Ükskõik, mida Saksamaast maailmas selle riigi ajaloo tõttu arvatakse, seda märki kandvaid tooteid turul haaratakse pimesi ja usaldatakse! Minu nägemuses tekkis mõte, et ka „Made in Estonia“ või siis „Hergestellt in Estland“ võiks kvaliteedimärgina maailmas läbi lüüa.

2015. aastast olen igapäevaselt Lahzit OÜ juures Elvas, arendan ning toodan puidutöötluse valdkonna tööriistu ja lisavarustust. Minu poolt tuleb inseneri-kompetents ning kooste- ja kvaliteedikontrolli töö, teistelt Eesti ettevõtetelt (eelkõige Tartu linn) tulevad tellimustöödena (hea koostöö läbi) täpselt töödeldud detailid vastavalt minu joonistele. Kõigile toodetele on graveeritud toodete päritalukohaks „Elva, Estland.

Neid Elvast pärit tooteid kasutatakse täna kõigil maailma kontinentidel, enim USA-s Suur Järvistu ümbruses ning Eestist lõuna poole jäävates Euroopa Liidu riikides (Ungari, Austria, Saksamaa), kokku on ettevõtte ekspordi kaardil ca 30 riiki. Huvitav koostöö on tekkinud Kesk-Ameerikas Costa Ricas elava kanadalase hr Steve Gallant’iga, kes testib teisel pool maakera Lahzit OÜ tooteid, annab tagasisidet nende omaduste kohta ja aitab toota turundusmaterjali. Nagu ta ise ütleb: „You are the engineer, I am you your test pilot“!

Koostöö ja tänane e-kaubandus annavad Eesti mikroettevõtjatele soovi ja pühendumise korral uskumatuid võimalusi!

Maaülikooli Tehnikamajas käin ma aegajalt külalislektorina tehnikatudengitele eriala asjadest rääkimas, osalen ettevõtluse esindajana tehnotroonika lõputööde kaitsmiskomisjoni töös ning uuenenud mehaaniliste katsetuste laboris käin tegemas mõõtmistöid - nimelt on vaja ettevõttel üle kontrollida detailide töötlemistäpsust, materjalide mehaanilisi omadusi ning muud sarnast. Maaülikooli Tehnikamajast on tänaseks päevaks oma inseneriharidust ja - kutset tõendava dokumendi kätte saanud juba üle 85 noore Eesti mehhatroonikainseneri, nende seas ka mõni elvalane!

2018. a sügisest jätkan samas Tehnikamajas oma pooleli jäänud doktorantuuriga, tööd juhendab prof. Jüri Olt ning uus teema on seotud minu tänase igapäevatööga ning see on esialgselt sõnastatud selliselt: „Teritustehnoloogia optimeerimine ja majanduslik mõju madala abrasiivsusega puitmaterjalide töötelmisel koorimistera lõikeserva püsivusajale“.

Ehk siis vähesemate ametite kõrvalt jätkan eksternina omas tempos õpinguid - lõpetatud tasemeõpe on kindlasti etem kui poolik haridus. Ei ole see viimane kala ega liha! Doktoritöö koostamise ja eduka kaitsmise järel loodan lõigata topeltkasu - ettevõte saab vajalikud tehnloogilised vastused ja mina saan viimase tasemeõppe läbimisele punkti panna. Ei iial tea, milleks paberit võib tarvis minna!

Pere ja hobid.

Oma kaaslase Erli leidsin 2004. aastal Käärikult, tuttavaks saadakse nagu ikka jaanipäeva aegu - nii algas ka meie tutvus ja läbikäimine. Meil on kaks last: Heidy ja Lukas, kes mõlemad õpivad Elva Gümnaasiumi esimeses õppeastmes.

Konkreetselt hobi, nagu mõnel kalapüük ja mõnel teisel numismaatika, minul ei ole.

Pigem on nii, et tehnikavaldkond on minu elukutse ja samas ka hobi. Kõiges ei saa tugev olla! Ratast sõidan vahel. Tõeliselt laisa inimesena ei viitsi ma iga raamatu pärast raamatukokku minna, kuigi laenutada mulle meeldib ja see on mõistlik. Seega erialakirjandust on mul julgelt üle 10 meetri, osa on veel riiulite ja seinapinna vähesuse tõttu ka pööningul oma aega ootamas. Olulised ja hääd asjad peavad endal olemas olema, nii on ka tööriistadega - kõike ei saa alatasa laenata. Häid tööriistu ma hindan!

Lähemate Elva mõttekaaslastega veame kogukonnaühingut MTÜ Elva Elama. Teeme kohalikku kogukonda suunatud heategevusprojekte ning panustame sellesse, et Elva piirkonna elu ikka elaks. Kuna huvi viimastel aegadel Elvasse elama asumise osas on kerkinud tõusujoones ning elamispinda siin napib, siis vahel ühingus naerame ja konstanteerime, et kasvatame siin oma tegevuse läbi Elva kinnisvara hindu! Nii see muidugi tegelikult ei ole - Elva on lihtsalt üks väga kaunis koht töötamiseks ja elamiseks! Kohaliku meediaportaal Elva Elu (www.elvaelu.ee) on ühingu toimetada ja vastutada - sellel on statistika järgi 4000 unikaalset lugejat kuus ning osa lugejaid hoiavad selle portaali kaudu Elvas toimuval silma peal mitmetest välisriikidest.

Elva Gümnaasium.

Oma kooli nime nähes tekib mitu seost mitmel tasandil. Minu lapsed teevad oma haridusringi selles koolis nendel aastatel. Teisalt puutun EG nimega kokku läbi Elva Vallavolikogu Haridus- ja Noorsootöö komisjoni töö - olen seisnud selle eest et Elva linnas ja vallas oleks üks tugev gümnaasium! Samuti olen viimase aasta jooksul Elva Gümnaasiumi nõustanud selle direktori hr Tarmo Posti kutsel. Nimelt on koolis käsil õppemoodulite arendamine gümnaasiumiastmele ning mina olin abis Mehhatroonika mooduli juures.

Mul on väga hea meel, kui et minu kodukool pole jäänud ootama muutuvas maailmas „paremaid aegu“ vaid on ise hakatud otsima paremaid edasisi arenguvõimalusi! Elu on pidevas arengus, see on nagu võnkumine. Kui sa kaasa muutuva eluga ei võngu ning ei arene, avastad ennast peagi rongist maha jäänuna! Hea meel näha, et Elvas elu võngub!

Mina õpilasena Elva Gümnaasiumis. Ma tulin sügisel Elva Gümnaasiumi 9. klassi õppima 1996. aasta sügisel. Eelnevad klaasid olin läbinud Lähte Ühisgümnaasiumis. Pole midagi parata - Elva tõmbas mind siia! Eks ma olin selline uus ja võõras poiss paljudele ning tekitasin ehk veidi elevustki - ehk olin isegi veidi ülbe selline! Elvas olin ma tegelikult elanud kaks oma esimest eluaastat ja siis hiljem olin igal suvel siin kolme kuu kaupa, vanaema-vanaisa majas Vana-Koidu tänaval.

Õhustik oli Elva koolis teine, ma ei oska seda täpselt kirjeldada. Meenub direktor hr Vello Namm - poisid tõmbasid seljad sirgu, kui see mees mööda koridori kõndis. Oli tunda, et kord oli heas mõttes majas kuid samas ka kooli õhustik mõnus!

Minu esimeseks klassijuhatajaks Elva koolis oli pr Evi Kooskora, eesti keele õpetaja. Peale 9. klassi lõpetamist tundus mulle väga tobe, et pean uuesti „sisse astuma“ 10. klassi. Ma ju alles tegin seda!

Uueks klassijuhatajaks gümnaasiumiosas sai pr Lii Siim. Ma vast ei teinud suuremaid lollusi, väiksemaid kindlasti oli, kõikidesse tundidesse ilmselt ei jõudnud ning see oli probleem.

Kodu jõudes oli klassijuhataja „kuri telefonikõne“ juba toimunud! Sain sõbraks mitmetega, tülinorija ja kiusaja ise ma ei olnud. Ka kaasajooksik kiusajatele kindlasti mitte! Lollusi muidugi tuleb meelde rohkem meelde, kui meelde tuletada. Matemaatika õpetaja pr Sirje Pihlapi auto tõstsime parklas ristipidi teise autode vahele kinni selliselt, et ta ilmselt sai alles õhtul oma auto kätte. Sportlikud noored poisid, lollusi täis! Kümnendas klassis kukkus minu õppeedukus matemaatikas selliselt (no raske iga ikkagi), et mind oleks peaaegu koolist üldse välja visatud! Õppisin gümnaasiumi reaalsuuna klassis, arvasin juba end väljavisatud olevat, teadmatus ses osas pures hinge! Kuid siiski selgus, et minu gümnasisti staatus säilitati , kuid mind suunati kirjanduskallakuga klassi, mida minu meelest vedas pr Mall Toim. Hiljem kuulsin, et minusse uskus ja minu eest seisis Õppenõukogus hr Aleksander Menning. Aitäh, Sass!

Kirjandust analüüsida ja eesti keelt rohkem õppida tuli, hilisemat arvestades, kindlasti kasuks! Meie õpetaja Toim hoiatas meid: peab õppima - et meie kohta ei saaks hiljem öelda, et olete „Võrumaa metsadest võrguga püütud“!

Füüsika mulle siiski väga meeldis, kuid minu õpetaja hr Arvo Kikas raputas ikka pead, kui teatasin et tahan füüsikat ülikoolis edasi õppima minna. Õieti tegi - pole kahtlustki!

Mulle tegelikult meeldis oma vanaisa töökojas elektroonikat ehitada (see valdkond põhineb füüsika ja matemaatika teadmistel), huviring oli mul endal töökojas olemas. Väga seltskondlik kõigi kaaslaste jaoks pole ma kunagi olnud – iseloom on selline!

Kunstiõpetus sobis mulle samuti, õpetajaks oli pr Helle Saue, tema tundides oli alati hea õhustik. Üks minu tehtud piltidest rippus pikalt raamituna EG Puiestee maja 3. korruse lõunatiiva seinal (erksate värvidega ja mustade piirjoontega maalitud kaunis kõver nägu), kuid mingil ajal peale kooli remonti oli see kuhugi kadunud! Kuhu see küll jäi?

Ja muidugi hr Ülo Haljasorg’i keemiatunnid! Kui see meetrine joonlaud mööda õpetaja lauda laksas -oli hoobilt kõigi õpilaste meeled erksad ja klassis kord taastunud! Mis tekitab peale pidu pohmelli, kas teate? Näete, siin see purgis loksub - kääritamise kõrvalprodukt PUSKARIÕLI!  Kvaliteetviinades on selle sisaldus madal!

Seoses uue direktori Ain Jõesalu tulekuga tekkis üleüldine nõue, et poisid pidid gümnaasiumiosas kandma kuube, püksid võisid olla vist ka teksad. Lipsu kandmise nõue oli samuti, eriti agaralt nõudis seda minult klassijuhataja pr Lii Siim - vedasime temaga selles osas vägikaigast! Lipsu ma ette kuni kooli lõpetamiseni ei saanudki. Kasutan seda siiani üksnes pidulikel puhkudel!

Sattusin Elva Gümnaasiumi Puiesteemajja uuesti 2017. aasta sügisel ja tegelikult oli päris kole vaadata neid lontis dressipükstega gümnasiste! Ma mäletan, et seda kunagist kuuenõuet kommenteeris klassijuhataja nii: olgu noormeestel kasvõi kordki elus periood, kus nad õpivad kandma ja kannavad igapäevaselt kuube - sõltumata sellest, mis tööd nad hiljem teevad või millise ameti elus valivad! Tüdrukute riietele konkreetseid nõudeid ei kehtestatud – öeldi et las orienteeruvad riietuses ise viisaka väljanägemisega poiste järgi!

Ma loodan, et juba lähiaastail see „dressipükiskultuur“ Elva Gümnaasiumist kaob. Elva Gümnaasiumi koolivormi statuudi kehtivus võiks laieneda ka gümnasiumiosale! Küsimus ei ole „ranguse“ kui sellise peale surumises, vaid üldises käitumiskultuuris gümnaasiumis ja ka hiljem peale seda edasises elus!

Minu elus tegemata asjad. Neid on palju! Erialase töö käigus on näha, et uute toodete ideid on rohkem kui väheste ressursidega on võimalik turu jaoks arendada ja toota!

Reisisihtidena tunduvad väga huvitavad Madagaskar, USA coast to coast trip, mis tavaliselt kestab 3...4 nädalat ja kauge Uus-Meremaa! 2017. aastal oli mul juhus kohtuda ühe oma kliendiga sealt kaugelt saarelt siinsamas Elvas. Küllakutse on mul temalt olemas - vast on mul ka tulevikus võimalus see pikk reis ette võtta!

Soovid ja soovitused Elva Gümnaasiumile ja tänastele õpilastele.

Soove on mitmeid! Dressipükiskultuuri kadumine. Elva Gümnasiumi lõpetamise hetkel olete pungil enamjaolt palju „kuivi“ ülditeadmisi. Need on vajalikud „asjad“ mida elus mäletada ja need on teil alati käepärast võtta (hiljem meelde tuletada). Need kuulubad teie „baasrelvastusse“ ja on teie maailmapildi kujundajateks!

Peamine: Te õpite gümnaasiumis õppima! Ärge laske kaotsi oma loomupärast loomingulisust!

Ma olen näinud palju toorearenduse kursuse magistrante, kellel on väga keeruline mõelda välja oma „kastist“ ja pakkuda välja erinevaid ideid tootearenduse protsessi kontseptsioonide sõelumise faasis.

Küsimus ei saa olla selles, kas ülikoolis edasi õppida või mitte? Pigem on küsimus selles, mida õppida! Soovitan soojalt valida edasine valdkond oma huvide järgi - meelepärast asja on meeldivam õppida, tulemused on paremad ning olete tööjõuturul ka rohkem läbilöögivõimelisemad! Usalage oma vaistu! Alad kuhu ummisjalu kellegi soovitusel tormi joostakse, ei pruugi teile edu garanteerida!

Tehke oma järgmine haridusring Eesti või välismaa ülikoolis ära, praktiseerige mõnda aega ning tulge võimalusel selle täienenud teadmiste ja oskuste pagasiga Elvasse tagasi! Ärge laske ennast heidutada sellest, et sobiv töökoht võibolla esialgu siin Teie jaoks puudub! Töökoha saab ju ka vajadusel enesele luua, hea haridus annab teile vabaduse teha seda tööd, mida teile ka tegelikult meeldib teha! Pole midagi vastikumat, kui vastikuna tunduv töö!

Mõelge selle keskkonna peale, kus teie ja teie lapsed hiljem elavad! Gümnaasiumist ja ülikoolist saate endale kaasa sõprade võrgustiku, need inimesed aitavad teid terve elu – nii nagu Teie neid!

Lisan siia juurde Teie jaoks Saksa autotootja BMW AG poolt mõtestatud toimiva eduvalemi.

EDU = TEADMISED PÜHENDUMUS

Teadmised on igihaljad!

Sapere aude!

Toomas Laatsit

elvalane, EG 52. lennu vilistlane

19.10.2018