Otsing

Rubriigid

Intervjuu vilistlasega Heili Sepp Vaadatud 867 korda

- 105 vilistlaslugu

Heili Sepp, õiguskorra kaitse osakonna juhataja õiguskantsleri kantseleis

Kuidas meenutate oma kooliaega, kas hästi või halvasti?

Kooliaega meenutan kindlasti hästi. Osaliselt on põhjus ilmselt selles, et mulle lihtsalt meeldis erinevaid teadmisi omandada ja õppida, võib-olla rohkem kui suuremale osale lastest. Sama oluline on aga kindlasti ka see, et mul vedas märkimisväärselt paljude klassikaaslaste ja õpetajatega - inimesed, kellega oma teekonnal kokku satud, määravad tihti suure osa saatusest.

Millised olid suhted klassikaaslastega?

Arvan, et suhted olid igati head. Mitmed on sõbrad tänase päevani. Mõnel aastal juhtus nii, et peaaegu terve klass tundus ühtse sõpruskonnana.

Millised olid suhted õpetajatega?

Hinnetega polnud mul probleeme, nii et selles osas kindlasti õpetajatega eriarvamusi polnud. Ma ei olnud ka tülinorija, vaid pigem kinnine tüüp. Ehk just seetõttu tuli mulle veidi üllatusena, kui keskkooli lõpus osutus ainukeseks hindeks, mis hakkas oodatavat kuldmedalit takistama, käitumishinne. Mäletan, et mul oli tõsiselt keeruline mõista, milles asi. Selgituseks sain toona, et ma vaatavat õpetajaid üleoleva pilguga ja mu hoiakus - isegi kui ma sõnagi ei ütle - olevat midagi lugupidamatut. Lõpuks see küsimus siiski kuidagi lahenes. Tuleb tunnistada, et see salapärane "miski" minu pilgus on mulle hiljemgi probleeme tekitanud. Kas ma nüüd aga selle kogemuse pinnalt oskaksin tänastele õpilastele midagi soovitada... Võib-olla ehk seda, et mõnikord võib edu saavutamisel mängida teadmistest, talendist ja tööst tähtsamat rolli hoopiski suhtlemisoskus.

Millised on Teie koolis käimise mälestused, oli see näiteks meeldiv või oli pigem kohustus?

Tuleb tunnistada, et kuulusin nende laste hulka, kes hakkasid suve lõpul kooli ootama. Mäletan, et kui matemaatikavihikud kätte sain, hakkasin juba enne kooliaasta algust sealt põnevusega nuputamisülesandeid lahendama. Kogu aasta valikkirjandus sai ka juba hiljemalt suvel läbi loetud.

Oli Teil õppimiseks kogu aeg motivatsioon olemas või tundus see asjatu?

Igavad olid ained, kus puudus minu jaoks sisemine loogiline seos. Nii olid näiteks geograafia ja ajalugu periooditi lihtsalt väga nüri faktide pähe ajamine.

Milliseid plaane tegite kooliajal oma edasiste ōpingute osas, kas need läksid täide?

Ei läinud :) Ma plaanisin kooliajal väga sihikindlalt arstiteaduskonda minekut, et õppida psühhiaatriks. Suhteliselt ootamatult iseendale astusin aga siiski õigusteaduskonda.

Mismoodi tegite valiku edasi ōppimise osas, kas kuulasite teiste arvamust vōi otsustasite ise?

Olen päris aus, võib-olla julgustab see mõnda noort inimest:) Olles lõpetanud kuldmedaliga ja omades väga erinevaid huvisid, oli mul õppimisvaldkondade vahel raske valikut teha. Lõpuks oli see ̶üsnagi juhuslik. Võõrad situatsioonid tekitasid minus tollal tihti ebakindlust ja nii otsustasin minna õigusteaduskonna sisseastumiseksamile, kuna sinna läks juhtumisi ka üks klassiõde. Hea kindel koos minna. Lõpptulemusena tema sisse ei saanud, mina aga sain. Huvi õigusteaduse vastu tekkis alles kunagi hiljem, siis kui sellest sai minu töö.

Kuidas saaks ennast motiveerida rohkem pingutama?

Mõnikord võib aidata see, kui lähened asjale nurga alt, mis sind rohkem huvitab -kasvõi üritad alustada vähegi meelepärasest otsast. Kui algus tehtud, läheb juba paremini edasi. On aga ka asju, eriti koolis, millest tuleb end lihtsalt läbi närida, kasvõi nii-öelda vihaga, kui vaja. Meil on kõigil hetki, mil "sisemine mina" justkui libiseb kavalasti kohustustest ära. Siis tuleb mõtteliselt endale "otsa vaadata" ja näidata sellele sisemisele sulile, et sa ei lase tal ennast ära "kelmitada". Iseendale väljastpoolt pilgu heitmine võib aidata end vahel distsiplineerida. Lohutada võib end sellega, et kui õpingutega on korralik alus pandud, siis on hilisemas elus juba rohkem valimisvõimalusi. Kui eriti hästi läheb, saadki teha vaid seda, mida naudid.

Oskate ehk anda mõne soovituse abiturentidele?

Radasid on elus erinevaid. Ei ole nii, et ainult üks on õige. Elu jõuab teha mitu käänakut, nii et esmalt valitud suund ei pruugi olla lõplik. Inimene muutub elus nii mitmeski mõttes ja ta valikud küpsevad koos temaga. Seepärast ei ole vaja oma sammude planeerimisel keskkooli lõpus krampi minna. Ma ei oska soovitada, mida kindlasti PEAKS tegema. Küll aga EI TASU teha sellist valikut, mille osas kriibib südamepõhjas, et see on vale otsus. Olgu sel juhul soovitajaks kui tark inimene tahes, otsustaja oled ikka Sina ise.

Millise sōnaga meenutate Elva gümnaasiumi?

Hea sõnaga.

 

Küsis Romeld Hugo Vanker