Uudised

Miniteadlaste preemiareis Peipsi äärde Vaadatud 154 korda

14. juuni 2019

12. juunil ootas koolimaja ees buss, et viia 43 noort teadlast Peipsi äärde. Võtsime suuna Iisakule. Seal  liitusid meiega retkejuhid. Veel 4 km sõitu ja olimegi Kotka matkaraja alguses. Kõigepealt tutvusime erinevate rabataimedega. Ja muidugi saime tuttavaks kihulastega. No neid oli ikka lugematul arvul ja kõik nad ihalesid nooteadurite verd. Aga ega me neile liiga palju seda rõõmu ka pakkunud. Peagi jõudsime laudteeni (kihulased loobusid meie jahtimisest). Liikuda tuli hanereas. Arutlesime, et miks on rabas sellised nirud-kidurad männid. Eriti veel, kui mõni neist oli väga vana. aga ikka selline lapse-kõrgune. Nägime lihasööjat taime - huulheina, looduskaitse all olevaid käpalisi, õitsvaid pohli ja muid taimi. Saime teada, et rabas võib kohata ka rabavaimu ja et teda on ikka korduvalt nähtud.

Laudtee vaheldus  soosaartega. Päris kõva pinnasega ja metsased saarekesed. Saime teada, et soo on looduslik ala, kus liigniiskuse ja hapnikuvaeguse tingimustes jääb osa orgaanilist ainet lagunemata ning ladestub soomulla ehk turbana. Soode all on umbes viiendik Eesti pindalast. Iidseid, tuhandete aastate eest tekkinud soid 15-20 % . Eestis algas soode teke varsti pärast mandrijää taandumist.

Ja veel üks tore seik - kui soosaarel juba olime, siis nägime kaugel rabas laudteel üht valget kogu  liikumas. Et huvitav, mis või  kes see küll olla võiks, tuli igasuguseid pakkumisi. Äkki ikkagi rabavaim?! No vaatasime siis binokliga järele. Ja mida me nägime! Oligi rabavaim! Korjas sealt laudtee äärest midagi!

Saime kullaugust kulda otsida. Ja mõned lapsed leidsid ka!

Peagi jõudsime retke alguspunkti tagasi, võtsime linnupetet ja buss võttis kursi Kasepääle. Läksime vaatama näitust "Peipsi järve elutuba". Saime teada, millised kalad elavad Peipsi järves. Kui raske oli Peipsi rekordkala. Mis tunne on jalga tõmmata kalamehesäärikuid. Kõike sai ise uudistada, katsuda, vaadata. Saime palju teada Peipsis elavatest kalaliikidest. Proovisime  üles tõsta 56 kilogrammist liivakotti - just nii raske säga tõmmati Peipsist välja. No oli rassimist! Aga nii mõnigi seltskond sai koti ülestõstmisega  hakkama.

Kes parajasti näitusel ei olnud, see sai sealsel laululaval istuda, kõndida laululava tagusel hiigelpurdel, seal istuda ja jalgu kõlgutada ning einet võtta.. Enamus lapsi sai ka Peipsi järve vee järele katsuda - roostikus solberdada ja mõõta enda pikkuse vastavust hiigelpikkade pilliroovartega, järvevees jalgupidi solistada. Ja muidugi imekauneid luiki imetleda. Neid oli lähedudes lausa 6 tükki. Ujusid suled uhkelt kohevil ja tiivad seljal püsti aetud. Imekaunid!

Edasi viis tee meid Kallastele. Läksime uurima, kus on kaldapääsukeste pesad ja missugused need üldse olla võivad. Leidsime, et kaldapääsuke on hoopiski teistsugune kui suitsupääsuke. Ning mis kõige põnevam - need pesad! Mingid korralikud ümarad augud liivakivipaljandis! Ei mingit heinakõrtest ümarat pesa paljandi külge ehitatud.  No mis pääsukeste pesad need veel on! Aga on! Just sinna liivakivipaljandisse rajavadki kaldapääsukesed oma pesad. Pääsukesed tundsid end pisut häirituna ning pesadesse nad ei lennanud. Ja lapsed tundsid jätkuvat rõõmu Peipsi järve veest. Korjasid järvevee poolt lihvitud pudelikilde ja teokarpe. Ning hüppasid üle kaldale rulluvate lainete. Ronisid suure kivi otsa. Lustisid ja nautisid kaunist päeva.

Oleks heal meelel vist jäänudki Peipsi äärde, aga õpetajad ajasib rannast ära - ees ootas Alatskivi loss. Imekaunis valge ehitis.

Vaatlesime väljastpoolt seda imekaunist hoonet ja seejärel suundusime lossi fuajeesse. Meile räägiti lossi pererahvast, nende saatusest. Ja siis läksimegi vahakujusid vaatama. No olid ikka teistmoodi kui päris-inimesed! Samas nii loomulike silmadega. Kohati tekkis kahtlus, et kas nad siiski meid ei näe, ja et kui tagasi konkreetse kuju juurde tulla, siis on see oma käteasendit muutnud. Järeldus - siin kummitab!  No kõik huvilisd said ise põnevus-hirmu judinatega konkreetse kuju juures seista ja nentida fakti - ta liigutas tõepoolet kätt! KUMMITAB! Vaat nii!

Ja saigi meie pikk ning tore reisipäev otsa. Tunnike sõitu ja olimegi koolimaja ees tagasi. Järgmisel aastal jälle! Siis ootavad uued paigad avastamist.

Tekst: Külli Korol, fotod: Margit Herbst ja Külli Korol