Diana Nõukas Intervjuu vilistlasega Diana Nõukas
16. november 2018Vaadatud 988 korda

Diana Nõukas

Tulin Elva Keskkooli 6. klassi 1978. aastal. Enne seda oli käinud Puhka Keskkoolis. Elva kooli saabumise tegi eriti märkimisväärseks asjaolu, et esimesel koolipäeval saabusin mina kooli pioneerikaelarätt kaelas. Puhja koolis seda igatahes kanti. Elvas selgus aga, et see oli põlu all ja keegi seda enam ei kandnud. Sellest tulenevalt sai minust algul Elvas klassikaaslaste hulgas teataval määral mõnitamise ohver (tänapäeval ütleks selle kohta n.ö koolikiusamine). Enese kehtestamiseks kulus umbes aasta. Igatahes oli hea õppetund hilisemaks eluksJ. Veel võin öelda, et koolis olin ikka üsna hea õpilane.

Kuigi keskkooli lõpuaastatel oli mul soov minna psühholoogiat õppima, ma seda siiski ei teinud. Oma vanemate kurvastuseks tegin otsuse, et minust saab hoopis rätsep, ja läksingi Tallinnasse seda ametit õppima. Seal kohtasin ka oma tulevast (praeguseks ajaks küll endist:) abikaasat. Pärast Eesti taasiseseisvumist läks mu abikaasal, kellest oli vahepeal hoopis ärimees saanud, äri hästi ja ta soovitas mul see tulutu rätsepatöö lõpetada.

1994. aastal siirdusime perega (meil oli selleks ajaks juba 4-aastane poeg) Lõuna-Prantsusmaale ja jäime sinna 4 aastaks. Seal omandasin prantsuse keele, tegin n.ö mustalt natuke giiditööd Eesti turistidele Prantsuse Rivierat tutvustades ja lõpuks käisin ühe aasta Nizza ülikoolis, kus läbisin rahvusvahelise suhtlemise ja Euroopa Liidu alase kursuse. Lisaks tegin ära prantsuse keele riigieksamid.

Eestisse tagasi pöördudes asusin peagi sekretärina tööle Raudteeametisse. Mõtted liikusid selles suunas, et peaks ikka kõrghariduse omandama. Kuna Raudteeameti noored kolleegid käisid Õigusinstituudis ja seda väga kiitsid, siis alustasingi 2000. aastal seal õhtuses osakonnas õpinguid. Ilmes, et juura sobib mulle ülihästi.

Raudteeametis töötades ja samal ajal töötades õnnestus mul üsna palju ära teha. Näiteks aitasin ette valmistada Eesti ühinemist ühe rahvusvahelise raudteevedude konventsiooniga ja analüüsisin Eesti raudteevaldkonna õiguse kooskõla Euroopa Liidu õigusega, tuvastasin olulised vastuolud ja tegin ettepaneku seaduse muutmiseks, mille pinnalt kirjutasin Õigusinstituudis diplomitöö. Minu tööd tunnustati niivõrd, et sellest avaldati artikkel ajakirjas Juridica. Samal ajal oli meil Raudteematis käimas koostööprojekt prantslastega, kes käisid meil abis õigusakte analüüsimas ja tarnisid Raudteeametile raudteerööbaste kontrollimise masina. Selle projekti ajal sain juhuslikult teavet selle kohta, et Euroopa Liidu Kohus Luksemburgis võtab igast tulevasest uuest liikmesriigist tööle 25 prantsuse keelt valdavat juristi. Ma olin kindel, et nad niipalju neid küll Eestist ei leia ja ütlesin selle ka ühel Brüsselis toimunud kohtumisel välja. Seepeale ütles üks teine osaleja, et tema tunneb Euroopa Kohtu personaliosakonna juhatajat ja küsis, kas mul on olemas prantsuse keelne CV. See oli mul juhuslikult disketi peal kaasas. Nii sai minu CV saadetud Euroopa Kohtusse ja Euroopa Kohus võttis minuga ligi aasta hiljem ühendust, kui konkursiga ei olnud piisavat arvu juriste Eestist leitud. See toimus aastal 2003.

2004. aastal asusin tööle Euroopa Kohtu tõlkeosakonnas. Minu ametinimetus on jurist-lingvist, mis tähendab, et tõlgin Euroopa Kohtu otsuseid prantsuse keelest eesti keelde. Maakeeli võib öelda, et toon Euroopa Kohtu praktika eestlastele – sealhulgas tädi Maalile – koju kätte. Nüüdseks olen seda tööd teinud juba üle 14. aasta ja elan ikka Luksemburgis. Vahepeal olen siin omandanud ka Euroopa Liidu õiguse magistrikaardi. Minu poeg tuli ka koos minuga Luksemburgi, kus ta õppis siinses Euroopa koolis ja hiljem Prantsusmaal, kus temast sai kokk. Kokana töötab ta praegu Eestis.

Mida lõpetuseks öelda? Väga tahaks koolikaaslasi näha, aga seekord ei õnnestu tulla. Küll aga on mul plaan tulla Elvasse jaanuari algul, mil minu kallil endisel klassijuhatajal Helga Hinnol on 90. aasta juubel.