Ada Treumuth Intervjuu vilistlasega Ada Treumuth
14. november 2018Vaadatud 822 korda

Ada Treumuth

Alustagem sellest kuidas minust 1951.aastal sai Elva Keskkooli vilistlane. 1947.aastal lõpetasin Saaremaal Lümanda 7-klassilise kooli ning 1947/1948 õppisin Kuressaare Keskkooli VIII klassis.

Elva tulin elama 1948.a. aasta suvel ning sügisel astusin Elva Keskkooli IX klassi.

 

X ja XI klassis oli meie klassijuhatajaks ajaloo õpetaja Hella Smidt/Suidt. Möödunud on 67 aastat, kuid ikka on meeles südamlik ja soe inimene, kes kohtles  õiglaselt ja armastusega oma õpilasi. Küllap tegime talle vahel ka meelehärmi, sest noorte inimeste energia ülejäägid kippusid mõnikord üle ääre ajama. Mina ei mäleta küll ühtegi korda, kus klassijuhataja oleks meile tõsiselt pahane olnud. Minu pinginaabriks oli neil aastatel tänane põline Elva elanik Ellen- Õie  Tiks/Rätsep. Kuna miskipärast peeti meid üsna üleannetuteks tüdrukuteks, siis pandi meid istuma esimesse pinki. See silmapaistev koht polnud meile meele järgi ja ihkasime varjuda kuhugi tagumistesse ridadesse. Ühel päeval avanes väike võimalus unistuste täitumiseks. Tagumises reas istunud poisid olid saanud hakkama millegi taunimisväärsega. Arutasime pinginaabriga, et kasutame antud olukorda ja lähme  klassijuhataja jutule. Arvasime, et need poisid tuleks ikka panna ette pinki ning meie võiks siis nende kohale minna. Lubasime, et hakkame kohe igatpidi eeskujulikeks. Õpetaja kuulas meid ära ning lubas 2-3 päeva asja üle mõelda. Olime väga elevil, kuid klassijuhataja otsus oli, et las jääb kõik vanaviisi. Olime pisut kurvad, kuid püüdsime siiski ennast edaspidi näidata parimast küljest. Alles palju aastaid hiljem sain aru, et õpetaja oli vahepeal ka poistega rääkinud ning ka nemad olid lubanud eeskujulikeks hakata. Seega oli see juhtum klassijuhataja suur võit. Sest me kõik neljakesi suutsime tõesti  mõnda aega olla eeskujulikud ning kodurahu oli tagatud.

 

Aga peale klassijuhataja oli meil teisigi fantastilisi õpetajaid. Näiteks algebra ja astronoomia õpetaja Adolf Berg. Ei tea ma peale Elva KK ühtki teist kooli, kus  õpetajaks oleks olnud Mauruse ehk Hugo Treffneri kooli lõpetaja. Olen uhke isegi selle üle, et ühes tunnis demonstreeris õpetaja Berg minu peal, mis tähendas Mauruse kooli karistus „sindrit tegema.“

Meelde on jäänud teinegi eakas õpetaja August Turp. Kust  veel leida teist sellist õpetajat, kes võiks õpetada  saksa, inglise ja ladina keelt ning loogikat ja psühholoogiat.  Ladina keelega seoses oli veel üks naljakas juhtum. Olin õppinud ladina keelt juba Kuressaare KK VIII klassis. Ühel päeval küsis Elva klassiõde:”Kuidas Sa nii hästi ladina keelt oskad?” Tahtsin olla vaimukas ja ütlesin: “ No mis siin imestada, ma olen ju ladinlane.” Tema oli aga vaheajal teistelegi rääkinud, et Ada polegi eestlane vaid ladinlane.  Eks teised said siis minu kulul jälle nalja.

 

Mäletan kooli direktorit Mihkel Karrot, kes tundus esialgu olevat meist kohalikest pisut erinev, kuid oli väga tagasihoidlik ja heasüdamlik inimene. Meelest ei saa ununeda mundrit kandev õppealajuhataja Heinrich Reisenbuck, kes oli väga silmapaistev  just ääretu täpsuse ja korralikkusega. Tema õpetas meile geomeetriat ja joonestamist (see viimane oli minu murelaps).

 

Laialt tuntud sporditegelane Richard Anton andis meile võimlemist ja korraldas tantsukursusi. Tänu temale õppisime korralikult tantsima. Miskipärast olime pinginaabriga jõudnud endid meelde jätta keemia õpetajale Laine Vomm/Liblikule (mina heategevuse pärast – ütlesin ette hädasolevale  klassikaaslasele) ning lauluõpetajale Koidula Lukin/Lepajõele (minul polnud  muusikalist kuulmist ja laulu häält ning kooris laulsin vaid omal viisil). Pinginaabri silmapaistvate omaduste kohta ei oska kõrvaline isik midagi öelda.

See eest jäi aga tüdrukutele meelde XI klassi eesti keele õpetaja noor ja sümpaatne Heino Puhvel.

Vene keelt õpetas Tamara Saarniit. Siinjuures meenutan, et kui 1954.aastal valiti Eesti Põllumajanduse Akadeemiast 10 üliõpilast tõlgiks ja ekskursioonijuhiks tööle Moskvasse taasavatud Üleliidulise Põllumajanduse Saavutuste Näituse Eesti paviljoni, olid neist 3 Elva Keskkooli 1951.aasta lõpetajad -  Arnold Kübarsepp, Ülo Padar ja allakirjutanu.

 

Kui kuulen mainitavat Elva Gümnaasium, siis tuleb meelde, et minu ajal oli tegu Elva Keskkooliga ning meie kool asus Elva Raudteejaama vastas suures kahekordses pruuni värvi puidust majas, mis olevat esimese Eesti Vabariigi ajal olnud võõrastemaja ning selles veetnud suvepuhkusi kirjanik Aino Kallas. Mingil ajal paiknes meie klass kõrvaloleva raamatukaupluse maja II korrusel. Aastaid hiljem , vist 1957.a, ehitati  Tartu maanteele suur ja uhke koolimaja, kus täna pidu peame. Veel hiljem kerkis Elva mändide alla Nooruse tänavale veel suurem ja veel uhkem koolimaja, millel nimeks juba ELVA GÜMNAASIUM.

Praegu ei seo mind Elva Keskkooli/Gümnaasiumiga miski muu kui armsad mälestused koolist, õpetajatest ja koolikaaslastest ning  ajast, mil päike oli soojem, rohi rohelisem ja männid lõhnasid hurmavalt.

 

Aastatel 1951-1956, mil õppisin Eesti Põllumajanduse Akadeemias, elasin ikka Elvas. Pärast lõpetamist suunati mind tööle Harju rajooni Vääna, kus olin 1,5 aastat kolhoosi agronoom. Pärast väikeste kolhooside ühte liitmist töötasin aastatel 1957 - 1961 Eesti Riikliku Kindlustuse Valitsuses agronoom-inspektorina kolhooside vara kindlustamise alal.

!961-1978 korraldasin  Põllumajandusministeeriumi Propaganda Valitsuses vabariiklikke põllumajandusnäitusi  ja tegelesin eesti põllumajanduse tutvustamisega Moskvas Üleliidulisel Põllumajanduse Saavutuste Näitusel, Leipzigi messil ja Austrias. Hiljem  Valitsuse juhataja asetäitjana tegelesin ka muude küsimustega, näiteks Eesti Põllumajandusmuuseumi ja Kurgja Talumuuseumi probleemidega. Horoskoobi järgi ei pürginud ma esikohale vaid olin väga rahul  teise kohaga. Seepärast ei astunud ma ka komsomoli ega NLKP liikmeks.

 

Kuna ma pole olnud  kuigi ettevõtlik ja hakkaja, siis pole ma palju vahetanud töökohti. Olen pendeldanud vaid Põllumajandusministeeriumi ja Rahandusministeeriumi vahel, mille haldusalas oli ka kindlustustegevus.  Kuna 1978.aastani läks meie põllumajandus ülesmäge, siis aga hakkasid kimbutama igasugused ebasoodsad ilmastikutingimused (küll põud, küll vihmad) ja mina läksin tagasi Eesti Riikliku Kindlustuse Peavalitsusse moodustatud  Põllumajandusettevõtete Varakindlustuse osakonna juhatajaks, sest siis hakati lisaks kolhoosidele kindlustama ka sovhooside jt. riiklike põllumajandusettevõtete vara. 1982.aastast olin Peavalitsuse juhataja asetäitja ja Riikliku Aktsiaseltsi Eesti Kindlustus peadirektori asetäitja – Varakindlustuse direktor. Pärast erastamist aastatel 1996-1998 Aktsiaseltsi Eesti Kindlustus nõunik  ja kindlustustehnoloog. 1980-1998 olin Kindlustuse Muuseumi juhataja kohakaasluse alusel, kuid alates 1.jaanuarist 1999 Kindlustuse Muuseumi palgaline juhataja ja koolitaja.

Pensionile läksin 2011 .aastal. Loen ennast õnnelikuks inimeseks, sest mul on 55  aastat olnud väga huvitav ja loominguline töö ning head ja targad kolleegid.

Nüüd, kus olen juba 7 aastat pensionil,  oli minu suurimaks ettevõtmiseks pärast 61 aasta möödumist (detsembris 2017) tagasi Elva kolimine. Pensionärina olen pidevas ajapuuduses, rahapuudust kurta poleks viisakas.

Olen pensionipõlve ajaks suutnud koguda suure tutvusringkonna sugulastest,  kooli- ja töökaaslastest ning muudest tuttavatest. Kuigi minu põlvkonnakaaslasi  jääb järjest vähemaks, pole mul siiski suhtlemise puudust. Vahetevahel loen veel raamatuid, teatrid, kinod ja  kontserdid on küll tahaplaanile jäänud. Nii päikeselist suve ja kuldset vananaiste suve kui tänavu Elvas pole mu elus varem olnud. Suur rõõm on ka sellest, et elan Elvas oma pinginaabri lähedal ja külastan tihti perekond Rätsepate külalislahket kodu.

 

Soovin 105-aastasele Elva koolile, tema juhtidele, õpetajatele ja õpilastele  terveks eluajaks häid teadmisi ja tarkust ning südantsoojendavaid mälestusi kooliajast, õpetajatest  ja klassikaaslastest.

 

Elva Keskkooli III lennu lõpetaja 1951.aastast

Ada Treumuth