Mart Henno Intervjuu vilistlasega Mart Henno
08. november 2018Vaadatud 164 korda

Mart Henno

1. Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Elva Keskkoolile järgnenud 53 aasta jooksul on paljugi toimunud. See on pikk aeg, mida kokkuvõtvalt vaid märksõnadega edasi anda saab. Sinna jäävad EPAs õppimine, pere loomine, tütarde sündimine ja kasvamine, töötamine teaduse vallas, aspirantuur TPIs, Eesti vabanemine, vaba liikumine ja suhtlemine välismaailmaga, vanemate lahkumine, lastelaste sündimine ja kasvamine ning veel palju muudki. Senine elu on olnud toimekas. Et kõike ausalt ära rääkida peaksin alustama algusest, kuid päike jõuaks mitu korda looja minna … enne kui sissejuhatusest kaugemale jõuaksin.

2. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid ....?

Viimase veerandsajandi jooksul olen tegutsenud väike-ettevõtjana tööstusautomaatika ja mõõteseadmete alal. Sellega tegelen ka täna. Olla iseenda tööandja on omamoodi karm aga kindlasti ka huvitav. Rikkust pole kogunud kuid leib on alati laual olnud. On jätkunud laste kasvatamiseks, heategevuseks, isakodu ümberehitamiseks ja ka reisimiseks.

Kaks toredat tütart on omad pered loonud ja kokku kahe väimehe ning nelja poja võrra suguvõsa suurendanud. Meie, koos naise Merikesega, moodustame kaheliikmelise omaette toimiva rakukese, mis vaatamata aastate edenemisele vapralt edasi rühib.

3. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

Meelde tuleb Elva Keskkool nagu see meie ajal oli.

Kindlasti õpetajad, kes endiselt hästi meeles püsivad:

- dirktor Arvo Mälberg, klassikaliselt mõjus, tõeline juhi ja ohvitseri võrdkuju;

- esimene klassijuhataja Helgi Muttik, kes aitas meil edukalt kooliellu sulanduda;

- põhikooli klassijuhataja Elve Kuresoo, eesti keele reeglite kasutamisele ja kirjandite kirjutamisele aluse panija;

- keskkooli klassijuhataja Asta Haamer, kes meid läbi tule, vee ja

vasktorude, sageli vaatamata meie vastupunnimisele, õigele teele juhatas;

- saksa keele huvialaringi juhendaja (3. klassis) ja põhikoolis matemaatikaülesannete

nobeda lahendamise auasjaks muutnud õpetaja Koidula Nubu Peab Olema! Lepasoo;

- eesti keele ja meele edendaja Uno Uku Kuresoo;

- füüsikaülesannete lahendamise meeldivaks hasardiks muutnud Aino Kuremammi Kurg.

Minu praegune töö mõõteseadmete alal ongi üks pidev ülesannete lahendamine.

- ja paljud-paljud teised õpetajad, sõbrad, koolikaaslased ning kaasteelised;

Meie õpetajad olid tõeliselt eredad isiksused.

Kooliajal arutlesime sageli, eriti pinginaaber Matiga, tollaste keskkoolide ja vabariigi-aegsete gümnaasiumite erinevuste teemadel. Allikaks olid peamiselt sugulaste, vanemate ja vanavanemate mälestused. Erinevused rääkisid gümnaasiumide kasuks.

Kahju, et meil gümnaasiumi-programme polnud. Meie õpetajad oleksid imet teinud. Kas meie, tolle aja õpilased, seda imet oleksime mõistnud ja vastu võtta suutnud, on muidugi iseasi …

Usun, et nüüd on need asjad teistmoodi ja paika loksumas.

4. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele.

Arvan, et ma olin põhiliselt edukas õpilane. Hinded olid valdavalt neljad-viied, teinekord mõni üksik kolm ka seas. Hea õpiedukus leevendas nii mõnelgi juhul libastumistele järgnenud meetmeid. Eksimused pärinesid valdavalt koolivälistest toimetamisest. Eks elu kiire kogemise ja katsetamise soov oli nii suur, et selge mõtlemine jõudis teinekord alles koos tagajärgedega kohale.

Meelde on jäänud harpuun-püssiga veealune kalapüük Verevi järves. Tollal oli harpuunpüss suhteliselt haruldane asi ja kui koolivend selle ette näitas, siis oli tarvis ka kohe proovida. Veealune maailm, vürtsitatud jahihasardiga, oli ikka võimas vaatepilt küll. Siiani on elamus eredalt meeles!

Paadiga järvel lestade ja maskiga sukeldujad-ukerdajad köitsid lõpuks vetelpäästjate tähelepanu, kes asja kohe kontrollima asusid. Kuna meil oli mõne ahvena jagu kalaõnne, siis muutus vahva seiklus hoobilt röövpüügiks koos järjega alaealiste asjade komisjonis, äramärkimisega „Sädemes“, käitumishinde alandamisega ja lastekaitseinspektori vestlustega. Nii muutus vahva seiklus pahateoks, mida ka hiljem kriitilistes olukordades alalõpmata meelde tuletati.

5. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Seovad kustumatud ja kustutamatud mälestused Elva Keskkooli ajast.

Minu koolimajast (Tartu mnt. 2) möödasõidul, ja seda juhtub tihti, peavad kaasreisijatest pereliikmed, sugulased, töökaaslased, jt., iga kord sellest teadmisest osa saama. Teave võetakse tõrkumata vastu, olgugi et mõne jaoks on see „valvelseis“ juba üle 42 aasta kestnud traditsiooniline perekondlik naljanumber.

6. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Jah, suurem osa ajast on ära kulutatud, kuid ometi valitseb tunne, et tohutult palju ootab alles ees. Justkui ebaloogiline aga siiski meeldiv tunne.

Lähiaja plaanid on seotud kustumatute reisisoovide täitmise, lastele ja lastelastele pöidla hoidmise ning mõõduka treenimisega iseenda kehalise ning vaimse tervise säilitamiseks.

Veel on käimata radu, külastamata kohti, tegemata tegusid. Selge see, et kõike ei saa ja ei jõua, kuid selles suunas püüdlema ikka peab.

7. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga.

Soovin, et Elva Gümnaasium oleks tõeline haridustempel, kus erilised inimesed - õpetajad - saaksid, tahaksid ja suudaksid õpilastele anda eluks vajalikke teadmisi ja toimetulekuoskusi.

Hakkama saamine olukorras, kus kogu inimkond ei tea „kust me tuleme, kes me oleme ja kuhu läheme“, ei ole lihtne. Just siin on õpetajate osa määrava tähtsusega, et aidata noortel eraldada terasid sõkaldest. Õpetada, et elamine ei oleks rist ja viletsus vaid asjalik avastusretk planeedil Maa. Esialgu.