Eve Kask Intervjuu vilistlasega Eve Kask. Et alles püsiks loovus
05. november 2018Vaadatud 1016 korda

Eve Kask

Sünnipäev Arhivaar Eve Kask

Tartu Ülikooli arhiivis töötav Eve Kask on Elva kooli 36. lennu vilistlane ning saanud siit tuule tiibadesse oma humanitaarhuvidele. Novembrikuu neljandal päeval peab ta 53. sünnipäeva.

Milvi Kapaun, Elva Postipoiss 3.november 2018

Kus oli teie lapsepõlve mängumaa ja mis meenub sellest ajast?

Kolisime Elvasse varsti pärast minu sündi ja keskkooli lõpuni olin elvalane. Minu mängumaa võib kokku võtta sõnaga loodus – majade vahel oli veel aasasid, puid ja planke, kus sai ronida, muidugi parkmets ja järved. Talviti pakkusid suurt rõõmu kelgumäed Verevi mändide all, suusarajad üle järvede ja uisutee Arbi järvel. Suviti lõhnav (männid!) parkmets ja rahvast kihav Verevi rand. Naabrilapsed ja mängud, õues oli põnev! Toas ja lasteraamatukogus, mille tihe külastaja ma olin, oli põhiliseks ajaveetmiseks raamatute lugemine. Mäletan, et teel raamatukogust koju, jõudsin poole õhemast lasteraamatust läbi loetud. Lapsepõlvest alates saatmas isa rahvalik tarkus ja huumorimeel ning ema armastav-nõudlik ja haritust hindav hool.

Missugune õpilane te olite? Millised huvid olid ja mida toredat huvitegevus pakkus?

Kooliajal olin tagasihoidlik ja hea õpilane. Keskkoolis pidin siiski nii mõnegi reaalainega maadlema. Alates algklassidest olin raamatusõprade klubi liige. Raamatukogust kujuneski mulle kogu kooliajaks turvaline, sõbralik ja kindel paik, kui mujal olek osutus liiga lärmakaks või tujurikkuvaks. Meeldejäävad olid Ruth Mälgi ja Taimi Lutsari juhtimisel väljasõidud, matk Taevaskotta ja Kiidjärvele, kus kohtusime ka Kalmer Tennosaarega. Näitemängu tegime, muu hulgas oli ka „Pipi Pikksukk“ ja Bullerby tüdrukute laul on siiani meeles. Kunstiring tõmbas mind, imetlesin ikka vargsi kunstiõpetaja Luige Raudsiku stiili ja söandasin teha julgemaid tulevikuplaane. Üle ega ümber ei saa Maimu Sirelist, kes kannatliku ja armastava emana juhtis meid laste- ja segakooris. Ja seda õnnetunnet, kui olime taas ettelaulmisel laulupeole pääsenud, peost endast rääkimata!

Kes olid teie jaoks meeldejäävamad õpetajad, eredamad isiksused?

Direktor Arvo Mälbergilt sain esimesse klassi astudes käepigistuse, kohtusin temaga oma kooliteel tihti ja ikka vastastikku sõbralikult tervitades. Minu esimene õpetaja Eha Toom oli kui kindel kalju: range, õiglane, toetav ja märkav. Kirjandusklassi juhataja Helga Hinno, suurepäraselt oma ainet valdav, huvi ärataja ja edasiandja. Väljasõidud kirjanduslikesse paikadesse, rohked teatrikülastused, Ain Kaalepiga kohtumised jne. Õpetaja kokku pandud-lavastatud luuleetendused tekitasid kiha koolis ja ka väljaspool kooli – noore poetessi Doris Kareva luulekavaga olime kutsutud esinema kohvikklubissegi. Aineõpetajatest meenuvad veel inglise keele õpetaja Reet Kotkas, kelle tunnis me ka laulsime; Virve Toim, kelle inglaslik hääldus tasus järgimist; karakteriga Maie Laasmaa, kes oskas vene keele tunnid huvitavaks teha. Keskkooliaegne matemaatikaõpetaja Ilme Kurvits taastas minus eneseusu – matemaatika polegi raske, pigem huvitav. Ants Tasuja ajalootunnid möödusid kiiresti, kerges veste vormis, ometi meelde jäädes. Milvi Urb õpetas keemiat nii, et see tundus arusaadav ja lihtne. Ajalooõpetaja Aino Tamm juhendas ja innustas meid tegema kodu-uurimuslikke töid.

Millised on meeldejäävamad juhtumised kooliajast?

Minu kooliaegseks tippsündmuseks oli Eesti Televisioonis käik. Kirjutasin kodu-uurimusliku töö legendaarsest telemehest Valdo Pandist, kes oli Elvaga tihedalt seotud. Elva inimestega tehtud intervjuudest alguse saanud uurimus kasvas aina mahukamaks, sisaldades lõpuks ülevaadet nii Pandi elust kui ka töödest. Tööd hindas kõrgelt ka ETV ja nii sain kutse telemajja. Kohtumine Aarne Rannamäe, Hagi Šeini ja teiste teleinimestega, tutvumine stuudiotega ning muidugi võimalus näha telelegendi reportaaže-saateid kohapeal tekitasid mus sedavõrd vaimustust, et kaalusin lausa ajakirjanduse õppimist.

Kas saite Elva koolist kaasa midagi sellist, mis mõjutas teie elukutsevalikut või mida praegu kasutate oma töös või elus?

Kindlasti sain kirjandusklassis õppides vaid hoogu juurde oma humanitaarhuvidele, mistõttu päädis see ka eriala valikuga.

Mis on esimene mõte, kui kuulete sõnu Elva Gümnaasium?

Kui kuulen sõnapaari Elva Gümnaasium, teritan kõrva. See käib ju minuga paratamatult kaasas.

Milliseid mõtteid toob Elva Gümnaasium 105?

Väärikas vanus.

Üks unistus või soov seoses oma vana kooliga.

Soovin koolile häid õpetajaid ja õpilasi. Tore, kui kirjandusklassi traditsioon jätkuks - tehniseeruvas maailmas peab jääma ruumi ka vabale loovale vaimule.

Millised olid olulisemad sündmused pärast Elva kooli lõpetamist?

Astusin Tartu Ülikooli eesti keelt ja kirjandust õppima. Koolipraktikale tulin Karl Muru juhatusel taas kodukooli, kus sain veelgi kinnitust tehtud valikule. Loobusin magistrantuuri kohast ja läksin suurte ootustega „maasoolaks“. Minu esimeseks töökohaks sai Väike-Maarja keskkool, kus õpetasin eesti keelt ning kirjandust. Mul oli väga tore klass, meenutan seda aega meelsasti ja tunnen rõõmu kunagiste õpilaste edusammudest. Õpetajatöö jäi erinevatel asjaoludel lühikeseks. 2000-ndate alguses tundus mulle, et peaksin erialaliselt midagi uut ette võtma. Valik jäi infotehnoloogia ja dokumendihalduse alale. Pärast dokumendihalduse ja infoteaduse eriala lõpetamist olen alale truuks jäänud. Muidugi on ka pereloomine ja lapse sünd olnud minu elu muutvad tipphetked.

Dokumendihaldurina olen töötanud 18 aastat. Viimased aastad olen ametis Tartu Ülikooli arhivaarina. Seoses paberdokumentidelt digitaalsele infole üleminekuga tuleb nüüd hakkama saada ka infovoogude ja digidokumentide arhiveerimisega.

Milliste haruldaste ja põnevate dokumentide või kirjutistega olete oma töös kokku puutunud?

Oma töös puutun kokku põnevate toimikutega, mis loovad pildi nii isikutest kui ka neid kujundanud ajast.

Millised on teie hobid ning kuidas puhkate?

Käsitöö ja meisterdamine on olnud lugemise kõrval kooliajast alates minu meelishobi, olen õppinud keeli, laulan kooris, perega käime looduses ja teatris. Ka reisinud olen omajagu. Enim on meelde jäänud muuseumlinnad Rooma ja Veneetsia, aga ka karge loodusega Norra. Omaette kogemus ja elamus oli õppida Taani rahvaülikoolis.

Elate praegu Tartus. Kes on teie pere ja millega nemad tegelevad?

Minu abikaasa kannab hoolt selle eest, et tema tehnikamaailm toimiks nagu kellavärk – nii tööl kui ka kodus. Meil on teismeline poeg, kes hindab Elva looduslähedust ja ootab oma Elva elu, et kauaoodatud koera saada ja lasketiiru trenni minna.

Milliseid mõtteid toob 53?

Hea vanus eneseanalüüsiks ja sisemiseks rahuloluks.

Ring saab täis – olen taas armsasse alma materisse tagasi jõudnud, ja kõigele vaatamata hakkab minust ka päris-elvalane saama – plaanime perega renoveerida esivanemate maja.

Mis pakub praegu kõige rohkem rahulolu?

Kokkuhoidev pere, arengut pakkuv töö, toetavad töökaaslased, hobid, sõbrad – kõik see kokku ongi rahulolu.

Kas teil on elus ka oma moto?

Olen püüdnud elus järgida põhimõtet – ära tee teisele seda, mida sa ei tahaks, et sulle tehtaks. Kui enamik meist seda järgiks, oleks elu ju poole kenam!