Õpetaja Geil Siim lähtub põhimõttest, et õun peab igaühe jaoks olema just sellisel kõrgusel, et selle kättesaamiseks on vaja pingutada. Geil Siim: Pingutus tagab arengu
15. oktoober 2018Vaadatud 1225 korda

Õpetaja Geil Siim lähtub põhimõttest, et õun peab igaühe jaoks olema just sellisel kõrgusel, et selle kättesaamiseks on vaja pingutada.
Autor: Hendrik Osula

Elva gümnaasiumi õpetaja Geil Siim on nomineeritud kolme parima põhikooli aineõpetaja hulka, kes on kutsutud osalema 14. oktoobril Estonia kontserdisaalis toimuvale ülevabariigilisele õpetajate päeva galale Eestima õpib ja tänab.

 

Eeva Kumberg, Elva Postipoiss 6. oktoober 2018

 

Kuidas juhtus, et teist sai õpetaja Elvas?

4-aastaselt avanes mul võimalus näha, kuidas loomaarst aitas vasikal ilmale tulla, sellest hetkest alates soovisin saada loomaarstiks. Hiljem, näiteringis käies lisandus mu unistuste laekasse ka soov saada näitlejaks. Nüüd tagantjärgi tajun, et tegelikult on õpetaja ametis täitunud mu mõlemad unistused, sest loodusainete õpetajana puutun kokku loomariigi teemadega ning õpetajagi peab olema hea näitleja. Ta peab publiku ehk õpilased endaga kaasa tõmbama, ainult nii saab oodata ka motiveeritust oma õpilastelt. Kodulinna tööle saamisel mängis rolli puhtalt juhus, sest just sellel suvel vabanes siin üks loodusainete õpetaja koht. Tegelikult olin ma tollel hetkel juba “jah” öelnud Tartu Kutsehariduskeskusele.

Olete teinud tohutu töö loodusainete populariseerimisel ja õpilaste innustamisel, kas teil endal on õpetajate seas olnud eeskujusid ja kust leiate inspiratsiooni tundide põnevaks muutmiseks?

Minu eeskujud pärinevad pigem ülikooliajast, kus mul oli endal suur soov õppida, varem tundus see tüütu kohustusena. Henn Voolaiu loengutesse tahtsin alati kauemaks jääda. Ta oskas minu jaoks füüsika nii põnevaks teha just eelkõige huvitavate näidetega igapäevaelust. Erika Jüriado käe all sain väärtusliku teadmise, kuidas lapsi ja noori efektiivselt kasvatada ning õpetada.

Teismeliseiga möödus mul väga tormiliselt, minuga polnud kerge ei õpetajatel ega ka vanematel. Sellel perioodil kuulsin palju, et olen hukka läinud ja minust ei saa asja. Tegelikult olin seesmiselt väga katki ja hukkamõist ainult süvendas lootusetuse tunnet. Mul ei lähe iialgi meelest õpetaja Tiit Ustavi sõnad, kui ta mind ükskord oma kabinetti vestlema kutsus, ta ütles: “Geil, sa oled ise tark tüdruk ja peaksid kindlasti ka ülikoolis jätkama, lõpeta see lollitamine siin ära!” Sellel lausel oli minu jaoks suur mõju. Asjaolu, et olin raske teismeline, on tulnud õpetajaks ja treeneriks olemisel mulle suureks kasuks. Saan aru, mida probleemsed õpilased mõtlevad ja kuidas nad tegelikult ennast tunnevad. Teismelist ei tohi kunagi maha kanda, kõik vajavad toetust ja sõbralikku suunamist. Suur võim on selles, kui inimene tajub, et temasse usutakse.

Küllap on paljuräägitud õpilaste puudujääva koolirõõmu taga õpetajate puuduv koolirõõm. Kui peaksite tänapäeva koolis, hariduses laiemalt midagi muutma, siis mis see oleks?

MÕK – meie õpime kõikjal! Rohkem võiksime väljuda arusaamast justkui oleks klassiruum ainus koht õppimiseks ja õpetaja ülesanne on teadmiste kulbiga pähe valamine. Tegelikult on õpetaja noore, elus hästi hakkama saava inimese kujundaja, mitte lihtsalt tunni andja. Õpilaste silmaringi avardamiseks on väga olulised väljasõidud ja erinevate teaduskeskuste, muuseumide, teatrite jms külastamine. Need võimalused võiks riigi poolt olla suuremas koguses rahastatud. Õpetaja ise vajab ka klassiruumist välja tulekut, et maailmas toimuvaga paremini kursis olla. Nutiseadmetest sõltuvas maailmas ei saa me ka õpetades nendest üle ega ümber, aga arvan, et täielikult digiseadmetel põhinev õppetöö viiks katastroofini. Juba praegu on laste peenmotoorika taandarenemas, ei osata lugeda teiste käekirjaga kirjutatud tekste ega jõuta ise pastakas käes kirjutada. Samuti olen tajunud, et meie õppesüsteem on kohati liiga õpetajakeskne. Peame rohkem andma võimalust ka õpilastel ennast väljendada läbi suuliste vastamiste, rühmatööde, rollimängude. Ammutuntud tõde on see, et ülesandeid lahendama õpitakse neid ise lahendades, mitte teiste lahendusi tahvlilt maha kirjutades.

Kui kaua olete spordiga seotud, kas kogu aeg ujumise ja triatloniga?

Spordipisik süstiti minusse juba emapiimaga. Kui ma jalad alla sain, ei lubanud isa emal mind enam kärus sõidutada, pidin ise kõndima. Elasime viiendal korrusel, majas olid olemas liftid, kuid ka nendega ei lubanud isa meil sõita, isegi oma raskeid jalgrattaid pidime ise viiendale korrusele tassima mööda treppe. Isa oli noorena kõrge tasemega jalgrattur, jalgratas on siiani tema peamine liiklusvahend. Tema meid sportima suunaski, vedades meid trennidesse, võistlustele ja korraldades ka ise võistlusi. Triatloni tegin ka ise noorena, olen Eesti esimese laste triatloni, mis toimus 1988. aastal, võitja. See võistlus on mul detailselt meeles siiani. Isegi mõtted, mis mul võisteldes peas olid, nagu oleks see võistlus toimunud eile. Treenerina olen töötanud nüüdseks kümme aastat ja oman 5. kategooriat nii triatloni- kui ka ujumistreenerina. Mu suur unistus oleks töötada treenerina kodulinnas. Seega ootan vankumatult Elvasse basseini ja olen valmis selle valmimisse ka ise panuse andma. Praegu teen õhtuti ja nädalavahetustel treeneritööd Tartus. Mul on neli treeninggruppi, millest üks on spordirühm. Seega tööst puudust ei tule, jõuan koju õhtuti peale kaheksat.

Mis on teie elu liikumapanev jõud ja moto?

Minu liikumapanev jõud on soov teha kõiki asju suure kirega ja maksimaalselt hästi. Olen ise seadnud endale kõrged eesmärgid. Võtan tihti ette palju tegemisi korraga, kuidagi on nii läinud, et kõik saab alati tehtud, seetõttu uued väljakutsed ei hirmuta mind enam. Soovin ise pidevalt areneda ja õpetaja amet on selleks parim võimalus, õpetades õpib ise kõige paremini.

Kui küsida, milline on minu moto õpetajaks ja treeneriks olemisel, siis lähtun põhimõttest, et õun peab igaühe jaoks olema just sellisel kõrgusel, et selle kätte saamiseks on vaja pingutada, see tähendab et see ei saa olla liiga kergesti kättesaadav või asuda hoopis kättesaamatus kõrguses. Vastavalt õpilase võimetele, tuleb temalt nõuda nii palju, et ta peab selleks pingutama, sest pingutus tagab arengu.

Olete Tartumaa aasta õpetaja 2018, Eestimaa õpib ja tänab konkursil aasta põhikooli aineõpetaja aunimetuse nominent, tunnustatud mitmeid kordi oma koolis. Milline tunnustus teid kõige rohkem rõõmustab?

Jah, õpilastele ma ilmselt olen meeldejääv õpetaja, 2016 olin koolis aasta tegija, 2017 aasta motiveerija ja üllataja, 2018 aasta innovaator. Minu enda jaoks on kõikidest tunnustustest südamelähedasem hoopis see, kui minu õpilased armastavad minu õpetatavaid aineid ja neil läheb ka hiljem nendes valdkondades hästi. Sära õpilase silmas on parim tunnustus. Tiitel, mida ihaldan, oleks see, kui mu isiklikud kolm last mind nn aasta ema vääriliseks peaksid. Tahan nende jaoks ka maksimaalselt hea ema olla. Tegelikult piisab sellest, kui mu oma laps tuleb ja kallistab mind ning ma näen, et tal on hea olla, ta on õnnelik.

Teil on tõesti väga vähe vaba aega. Kas seda üldse vajate ja kuidas eelistate veeta?

Minu jaoks on tõeliselt nauditav puhkus aktiivne puhkus. Koolis tööd tehes puhkan ma oma treeneritööst ja basseini ääres puhkan õpetajaks olemisest. Mul on toredad sõbrad, kellega üksikutel vabadel hetkedel on hea kokku saada, käia teatris, kinos, kohvikus või lihtsalt üksteisel külas. Suur osa mu perekonnast – ema, õed, õelapsed, vend ja ka mees – elavad Soomes. Jõulud veedame traditsiooniliselt koos just Soomes. Jõulud on hea aeg oma lähedastega koos olemiseks.

 

KOMMENTAAR

Steven Kristjan Rekand, endine õpilane:

Geil Siim oli väga vahva õpetaja, alati abivalmis, jutukas, kuid samas teadis, kus on piir, kui klass omakorda liiga jutukaks läks. Minu jaoks oli ta teistest õpetajatest heas mõttes erinev, kuna ta õpetas hästi ja tema tunnid olid huvitavad. Vaatasime tundides lahedaid füüsika videosid ja tegime põnevaid eksperimente. Õpetaja võttis kõik õpilased soojalt vastu ja oli ülimeeldiv. Jäi meelde ainult positiivselt.

 

Evelin Toom, kolleeg koolis ja miniteaduskoolis:

Geil on alati väga abivalmis õpetaja, kolleeg ja suurepärane klassijuhataja. Geiliga on alati võimalik teha koostööd olümpiaadile ja konkurssidele õpilaste ettevalmistamiseks ja mõnikord ka erialast abi küsida. Ta on väga hea organisaator, kui ta ei saa mingil üritusel osaleda, leiab ta alati praegusi või endisi õpilasi, kes loodusteaduslikke katseid teevad. Tänavusel Miniteadusfestivalil tegid töötuba põhikooli lõpetajad ja Teadlaste ööle kutsus Geil endise õpilase Leonid Zinatullini, kes juhtis omanimelist töötuba.