Evelin Kelner Intervjuu vilistlasega Evelin Kelner
10. september 2018Vaadatud 398 korda

Evelin Kelner

Evelin Kelner, Elva Gümnaasiumi 40. lennu vilistlane

Näputöö on ilu ja puhkus

Tõravere observatooriumis finantstöö peaspetsialisti ametis töötav Evelin Kelner pidas jaagupipäeval, 25. juulil, oma 48. sünnipäeva.

Milvi Kapaun, Elva Postipoiss

Oled põline elvalanna. Millised paigad kodulinnas on sulle kõige rohkem emotsioone pakkuvad?

Olen põline elvalanna, aga sündisin Tartus, kuna just juulikuus oli Elva sünnitusmaja suvepuhkusel. Meeldejäävamaks paigaks on muusikakooli-lauluväljaku kant, kuna õppisin muusikakoolis ja sealt muusikakooli mäest sai üles-alla väga tihti rühitud ning praegugi muusikakooli majast mööda sõites tuleb naeratus suule ja helged mälestused. Lauluväljakul sain oma esimesed kiituskirjad koolist ja ka enda lapsed sai sealt pidulikult kooli saadetud, seal on palju esinetud ja tantsitud, toimusid Straussi imelised kontserdid ja see kaunis küünaldega valgustatud Arbi järv! Südant soojendavad ka Verevi järve luiged. Lapsed käisid Murumuna lasteaias ja seal toimus palju väga vahvaid üritusi ning kontserte, ilusad kontserdid ja etendused toimuvad kultuurikeskuses, kus on ka endal palju esinemisi olnud nii sees kui väljas.

Kes olid sinu vanemad ja kas õdesid-vendi ka oli?

Ema on õppinud kokk-kondiiter ja töötas Elvas restoranis kokana ning kondiitritsehhis kondiitrina, aga kuna mul on ka õde ja vend, siis kolme lapse kõrvalt valis ta kontoriametniku-laohoidja töö teedevalitsuses. Isa töötas sealsamas patrull-autojuhina, oli väga töökas ja tubli. Õde elab Tartus. Vend töötab kaugsõidu autojuhina, elab samuti Elvas. Tal on pere kolme vahva lapsega ja väga tubli abikaasa, kes on Elvas tuntud torditegija.

Missugused on eredamad mälestused lapsepõlvest?

Peredega käidi sageli ka kaugematel sugulastel külas, nagu vanaema- vanaisa õdedel-vendadel ja nende lastelastega oli suviti tore mängida. Käisime ka Pärnus mere ääres suvitamas ja see pisik on siiani külge jäänud. Põnev oli Moskva reis, see pikk rongisõit, mis kestis terve öö ning sealsed suured kaubanduskeskused. Meeldejäävad olid tädi ja onu pulmad, kus olime õega väikesteks lilleneiudeks, lillesülemite all kõveras.

Kelleks saada tahtsid?

Keskkooli lõpetades oli soov õppida käsitöö õpetajaks, eeskujuks oli õpetaja Reet Ollino. Eriti meeldis mulle heegeldamine, tikkimine ja õmblemine. Kooliajal õmblesin endale riideid, ülikooli ajal kostüüme ja seelikuid ka sõbrannadele, lõpukleidid endale ja sõbrannale. Endale õmblesin ajakirja Burda lõike järgi uhke printsessilõikelise, rohkete volangide ja lehvikestega pulmakleidi ämmalt laenatud Tšaika õmblusmasinaga, mis tiheda töötamise ja pikkade volangiõmbluste peale kärssama kippus.

Käisin isegi Tallinnas kooli lahtiste uste päeval ära, aga siis tundus, et see pole ikka õige linn ja õige kool minu jaoks.

Missugune õpilane kooliajal olid? Meenub ka mõni vahva juhtum kooliajast?

Olin vaikne õpilane, enamasti õppisin neljadele-viitele, sain kiituskirju ning käisin olümpiaadidel. Kõige rohkem on meelde jäänud matemaatikaõpetaja Lepasoo, kes oli nõudlik ja range, aga viskas ka nalja. Tema tegi kõigile aine hästi selgeks, puust ja punaseks. Matemaatika tunnis ikka juhtus, et tahvli ette kutsuti vastama poisse, kes selles aines teadmistega just eriti ei hiilanud ja meie pinginaabriga olime siis abivalmid klassiõed neile ette ütlema, mispeale õpetaja Lepassoo meid ukse taha saatis.

Meeldejäävad õpetajad olid muidugi ka Ülo Haljasorg (hüüdnimega Sipsik), kes armastas vahel joonlaua või kaardikepiga vehkida ja loomulikult minu klassijuhataja Uno Kuresoo, kellele meeldis rääkides väga ligidale seista ja kui sul selg oli juba vastu seina, polnud ka rohkem taganemisteed.

Millised tegemised ja toredamad kordaminekud olid huvialadel?

Õppimise kõrvalt käisin ka Elva muusikakoolis. Õppisin seal seitse aastat klaverit, õpetajaks oli väga hea õpetaja ja tore inimene Uno Kodu. Muusikakool andis esinemisjulgust juurde, kuna tihti toimusid kontserdid, ka Elva koolis oli vaja esineda, põlv küll värises, aga sai tehtud. Tore vaheldus oli muusikakoolis ansamblis laulmine, neljal käel klaveri mängimine ja kontsertreisid bussiga koos akordionistide ansambliga. Neljandas klassis tekkis mul tahtmine kool pooleli jätta, aga tänu vanemate veenmisele võtsin ennast kokku ja ei kahetse. Mõtlesin korraks isegi muusika edasiõppimisele, aga käsitöö tundus siis ahvatlevam ja köitvam.

Lisaks käsitööle oli lapsena mu hobiks ka fotograafia, kuna isa tegi hobi korras pilte ja ilmutas neid pimedas ruumis, siis õppisin ka selle selgeks. Joonistamine meeldis mulle samuti. Kui sõbrannaga lapsena haiglas koos olime, siis põhitegevus seal oligi meil joonistamine.

Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu Elva gümnaasium?

Minu koolitee ajal oli Elva gümnaasium tugev ja tunnustatud kool, mis laienes teise koolimaja ehitusega.

Kas on midagi, mis sind praegu Elva gümnaasiumiga seob?

Otseselt praegu ei seo Elva gümnaasiumiga midagi. Vilistlaste kokkutulekutest olen ikka püüdnud osa võtta ja kooliajast on ka mõned sõbrannad jäänud.

Missugused on olnud olulisemad sündmused sinu elus pärast Elva kooli lõpetamist?

Olulised sündmused pärast kooli lõpetamist olid abiellumine, laste sünd ja maja ehitus. Kui abituriendina isaga kevadel Tartus ümber Maaülikooli peahoone (hetkel Kaitseväe õppehoone) auto õppesõitu tegin, siis isa mainis justkui möödaminnes, et selles ülikoolis saab majandust õppida ja raamatupidamine on näiteks selline eriala, mida läheb elus alati vaja. Nii ma siis oma sammud Maaülikooli poole seadsingi ja sain ka edukalt sisseastumiseksamid tehtud. Selgus, et Elva kool oli väga tugeva teadmiste põhja andnud ja sain paremaid tulemusi kui mõne teise kooli medaliga lõpetajad. Olin uhke oma kooli ja oma õpetajate üle.

Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva gümnaasiumiga?

Et ka praegused lõpetajad saaksid olla uhked, et on lõpetanud just Elva gümnaasiumi.

 

Kes on teie pere ja millega tegelevad?

Abikaasa Jaanus töötab peaenergeetikuna endises Rõngu tehases, mis on praeguse nimega Promens AS. Meil on tütar ja poeg, kellel mõlemal haridustee veel pooleli. Tütar Janeli on väga mitmekülgsete huvidega, omandanud keskhariduse ja hobumajanduse eriala, pooleli on ülikooliõpingud Tallinna Ülikoolis, kus õppis jaapani keelt ja kultuuri. Hetkel on akadeemisel puhkusel ja töötab osalise koormusega observatooriumi külastuskeskuses. Tütre suureks hobiks on animatsioonide joonistamine. Poeg Elaril on keskhariduse omandamine pooleli, hetkel töötab Rõngus, aga peagi jätkab õpingutega.

Mis on teie hobid ning millised on toredamad elamused ja tulemused selles vallas?

Hobideks on käsitööehete valmistamine polümeersavist (http://eveliniehted.blogspot.com/ ), linetants, rahvatants, seltskonnatants, aiandus, mesindus. Helmehaldjas.ee ehetekonkursil „Sini-must-valge“ sai võidutööks minu rukkililledega ehtekomplekt. Kommentaar oli: „Huvitav värvivalik ning uskumatu töökvaliteet. Stiilne ja põnev ühtaegu. Väga väga puhas tehnika.“ Minu ehtekomplekte on tellinud ka mitmed pruutpaarid üle Eesti, mille üle võin uhkust tunda. Mitmed tööd on rännanud ka välismaale, kuna armastan teha rahvuslikke ehteid rukkililledega. Olen teinud ehted ka linetantsu- ja rahvatantsugrupile ning Rannu kõhutantsugrupile. Kõige rohkem meeldivad mulle uued väljakutsed ja uute ideede katsetamised, kui keegi tellib midagi sellist, mida ma pole veel meisterdanud.

Tõraveres osalesin mõlemal aastal Valguse Festivalil kus viisin läbi valguses helendavate polümeersavist ehete õpituba.

Tantsuga olen tegelenud alates ülikooli ajast, kui alustasime abikaasaga seltskonnatantsuga. Nüüd oleme koos kaks hooaega ka Rannus rahvatantsugrupis Kolumats tantsimas käinud. Üks hiljutine väga südamlik ja meeldejääv esinemine rahvatantsurühmaga oli sel kevadel minu vanaemale personaalselt tema 97. sünnipäeva puhul tema koduõuel.

Isalt sain päranduseks ka mesilased, kellega nüüd juba seitse aastat olen väikestviisi tegelenud. Algus oli küll ehmatav, kuna järsku oli vaja üle vaadata viis mesilasperet, aga sõbranna mees oli abivalmis ja käis meil esimesel aastal nõu ja jõuga abis. Ega eriti nõelata polegi saanud, olen küll isegi oma mesiniku kitli all selja peal jalutava mesilase tuppa toonud, aga selle lasin rõõmsalt tagasi lendama ja nõelata ei saanud. Enda tarbeks oleme saanud mett igal aastal.

Olete linetantsu grupis selle asutamise algusest peale kaasa löönud, neliteist aastat. Kas mõnikord on ka tüdimus on peale tulnud?

Ikka tuleb aegajalt ka tüdimus, aga linetants meeldib eelkõige muusika mitmekülgsuse pärast ja ka erinevates huvitavates kohtades esinemiste tõttu. Oleme isegi mõnel korral rahvusvahelistel võistlustel osalenud. Linetantsuga esinedes tuleb alati naeratus näole eriti just siis, kui mõni samm natuke segamini läheb, kuigi kõrvaltvaataja tihti seda isegi ei märka. Selle kohta ütleb meie juhendaja alati, et me oleme ikka kõik aegajalt soolotantsijad ka.

Mis on teie jaoks puhkus?

Lõõgastav puhkus on mere ääres. Tants aitab heas vormis hoida ning meditatiivne ja rahustav tegevus on käsitöö.

Milline on olnud meeldejäävaim reisielamus?

Meil on ülikooli ajast jäänud püsima väga tore sõpruskond, kellega käime igal suvel koos peredega ühisel reisil, enamasti Eestis, mõned korrad ka kaugemal - Lätis, Leedus ja Rootsis. Viimastel aastatel oleme ette võtnud Eesti saared, sel aastal on kavas külastada Kihnu saart. Meeldejääv ja tore reis oli Võrumaal, aga ka Ida-Virumaa oma kaunite mõisatega. Tore reis oli eelmisel aastal Prahas rahvatantsugrupiga, kus oli meil ka esinemine folkloorifestivalil.

Mis on teie elus veel tegemata, mida tahaksite teha, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Tahaksin õppida maalikunsti ja külastada kindlasti veel mõnda ilusat linna Euroopas. Milliseid mõtteid toob 48?

Ehmatav number juba natuke küll. Eks see annab justkui teada, et suur osa elust ongi juba elatud, aga loodetavasti veel suur osa on ka ees - lapselapsed ja toredad sündmused pere ja sõpradega. Et jaksaks veel tantsimisega tegeleda, sest tants annab elus väga palju juurde.

Mis pakub praegu elus kõige rohkem rahulolu?

Kui pere on terve ja rõõmus, töödega ja õpingutega kõigil laabub, kui minu käsitööst ja tantsust ka teised rõõmu tunnevad ning positiivne tagasiside, mis innustab hobidega edasi tegelema.

Teil on huvitav perekonnanimi. Kas seoses sellega on pereliikmetel ka naljakaid juhtumisi ette tulnud?

Jah, mees viskab ikka kelneritele nalja kui mõnes kohvikus või restoranis käime, et tema on sünnist saadik paberitega kelner.