Pirjo Põim Intervjuu vilistlasega Pirjo Põim
29. august 2018Vaadatud 1459 korda

Pirjo Põim

Pulmad pakuvad töörõõmu

Fotograaf Pirjo Põim

Muu hulgas ka  kodulinna tähtsamaid sündmusi fotosilma püüdev Pirjo Põim on üks mitmetest Elva kooli vilistlasest, kes edukalt fotomaastikul tegutsemas. Lauritsapäeval, 10. augustil, pidas ta oma 25. sünnipäeva.

Milvi Kapaun, Elva Postipoiss

Millal ja kuidas avastasid endas soovi fotograafiaga tegelemiseks?

Lapates albumeid enda lapsepõlvest pärit fotodega ja püüdes einevaid olukordi meenutada, tuleb tõdeda, et mulle meeldis hoopis teiselpool kaamerat olla. Vanema õe garderoobis oli igasugu vahvaid riidesemeid ja aksessuaare, mida oli endale äge selga tõmmata ja siis poseerida jaburates ja veelgi jaburamates asendites, endal kaks pikka pipipatsi peas. Nagu modellid kunagi! Muidugi pildistati siis filmile ja ega palju kaadreid lollitamisele ei saanud kulutada, kuid ometi on album sellistest fotodest pungil. See oli seitsmendas klassis, aastal 2007, kui katsetasin klassiõdede telefonide erinevaid kaameraid, mis tegid kohutavalt halva kvaliteediga pilte. Mu õel oli niinimetatud  seebikarp ja kui kusagil põnevas kohas käisime, siis tegime alati palju pilte.

Millised olid esimesed fotokatsetused?

Õe seebikarp läkskatki ja see andis omakorda tõuke selleks, et ma lõpuks päris enda kaamera saaksin. Vanemate abiga see ka lõpuks õnnestus- oma esimese peegelkaamera sain pihku jaanuaris 2009. Ega ma ei osanud sellega väga midagi teha, tassisin raamatukogust raamatuid ja lugesin Internetist õpetusi. Avanes täiesti uus maailm, avastasin enda jaoks oma lillederohkes koduaias makromaailma. Nii põnev oli uurida erinevate õite struktuure, seeni ja putukaid ning proovida neid jäädvustada.

Missugune õpilane sa kooliajal olid? Meenub ka mõni vahva juhtum kooliajast?

Olin pigem rahulikku tüüpi. Kui olin omas seltskonnas, siis võisin üsnagi ülemeelik olla – tundsin end kuidagi turvalisemalt. Algklassidest meenuvad väljasõidud erinevatesse teatritesse üle Eesti, käisin alati kõiki etendusi vaatamas- meeldis väga. Kunagi sain raamatukogult kingiks raamatu, sest olin terve õppeaasta vältel kõige rohkem raamatuid laenutanud õpilane. Päris algklassides laenutasin sületäite kaupa Tomi & Jerry koomikseid, mäletan, kui raamatukogutädi keelas mul neid koormaga võtta, sest teised tahtvat ka lugeda. Tagastasin need alati mõne päeva jooksul ja tassisin taas uue laadungi koju. Põhikoolis lugesin läbi kõik noorsooromaanid, vähemalt sain raamatukogust infot, et rohkem neid nüüd enam ei ole. Sekka ka foto- ja elulooraamatuid. Gümnaasiumist meenuvad pikad talvised suusaretked, kui kilomeetrid kulgesid nagu võluväel ning seetõttu hilinesime järgmistesse tundidesse väga palju.Ma ei mäletagi, kas saime selle eest noomituse ka või mitte... Õpetaja Tatjana Joosepil on minust meeleolukas foto, kus ma kekatunnis maratonirajal suusatan, punkariharjaga müts peas. See pani ta alati rõõmsalt naeratama  - teadis, et ootan lund väga.

Kes olid meeldejäävamad õpetajad?

Revo Lastik kindlasti, ajalootunnid olid superhuvitavad. Mõtlesin alati, et oh, oleks kõik see väärt info ka kohe meelde jääks! Helle Saue  aitas mind nii palju ja andis nõu! Ise parandas õhtul õpilaste töid, mina seisin samal ajal molberti ees ja pusisin oma esimesi natüürmorte... Merike Allik oli väga tore, käisime neidudekooriga laulupeol ja puha- väga meeldejääv aeg. Elve Vutt ja Leila Vaardt, nii südamlikud ja armsad inimesed.

Milline oleks üks unistus või soov seoses oma vana kooliga?

Ma loodan, et Elva gümnaasium ei kao kuhugi, sest tegemist on toreda kaasaegse kooliga, kus õppimisvõimalused ja -valikud täienevad pidevalt ning õpilane saab valida endale meeldiva suuna. Loodan, et siia kooli sooviksid tulla õpilased ka kaugemalt ja et häid õpetajaid jätkuks ka edaspidiseks.

Oled lõpetanud Tartu Kõrgema Kunstikooli skulptuuri erialal. Kuidas siis nii läks, kindlasti proovisid ka fotograafiasse?
Tahtsin kunstikooli õppima minna just fotograafiat, sest olin selles teemas väga sees ning soovisin saada paremaks ja targemaks - fotoajalugu, suuremate tegijate elulood, tehnilised nipid ja palju muud, kõik see pakkus väga huvi. Olin osaline ka Elva fotoklubis Pixel, kus omandasime Liisi Rosenbergi käe all palju tehnilisi teadmisi ning käisime pildistamisretkedel. Mul ei õnnestunud aga fotograafiasse sisse saada, hoolimata sellest, et olin väga järjekindel. Kuulsin erinevatest allikatest, et pigem soovitakse sinna n-ö fotokaugemaid inimesi, et siis nelja  aasta jooksul enda käe järgi neid õpilasi vormida. Vahepeal jõudsin selgeks õppida ettekandja-kelneri ameti ning käisin tööl, et fotovarustust uuendada ja 2014. aasta sügisel leidsin end kunstikooli  skulptuuriosakonnast. Olin ja olen siiani ülikurb, et ma fotograafiasse sisse ei saanud, kuid ka skulptuuri erialal oli palju võlusid.

Millises stuudios praegu pildistad? Milliseid hetki oma töös naudid?
Rendin Tartus asuvat Karramel stuudiot, mis on Lõuna- Eesti suurim. Rent on kallis, aga seal on kõik vajalik olemas, minu käsutuses on kaks ruumi ning lõputult erinevat mööblit ja  aksessuaare. Viimasel ajal olen stuudios väga vähe pildistanud, sest õues on väga kenad ilmad ja inimesed soovivad pigem pildistada  botaanikaaias või enda koduhoovis. Naudin kohtumisi uute inimestega, meeldib panna inimesi ennast  kaamera ees hästi tundma, fotosid töödelda. Laste siirad ja vahetud emotsioonid on alati väga armsad.

Mis teeb sinu fotod ainult sinule omaselt isikupäraseks? Kui palju oma stiili  lihvida kavatsed?

Olen katsetanud päris erinevaid fotode töötlusstiile, viimasel ajal on meeldima hakanud mingil määral filmi jäljendamine. Natuke pestud värvid ja teralisus. Eks töötlemine sõltub ka pildistatavast sessioonist, kuid hetkel tundub, et suures plaanis olen leidnud sellise viisi, millega olen rahul. Muidugi jätkan ka katsetamist, selleks puhuks on hea algatada mõni enda projekt ja otsida sobiv modell.

Kuidas panna ennast maksma fotograafide konkurentsitihedas maailmas?
Olen üritanud hoida hinna ja kvaliteedi suhte paigas ning kindlasti jääb inimestele silma ka teistest eristuv käekiri. Kui protfoolio on üks suur segasummasuvila, siis lööb silme eest kirjuks ning fotograaf tundub kuidagi ebakindel olevat. Mingi ühtne tunnusjoon peaks minu arvates ikkagi olema. Olen kuulnud mitmete näidete tulemusena, et mul olevat see miski olemas. Ma ise arvan, et selles suunas on arenguruumi veel tublisti. Samuti on olemas palju kanaleid ja platvorme, kus enda töid jagada ning reklaami teha.

Meenub ka mõni eriline situatsioon pildistamiselt?

Ühel pulmapäeval soovis pruutpaar ilupilte teha enne registreerimist ning olime sedapuhku botaanikaaia keskosas, kui järsku tuli taevast vihma nagu oavarrest. Põgenesime ruttu majja, aga kleidi alumine äär sai ikkagi veidi poriseks.... Üritasime siis päästa, mis päästa andis. Üks peig tegeles oma pulmapäeval näiteks ka automüügiga. Teine unustas oma kingad mõnekümne kilomeetri kaugusele koju... Mitmeid kordi on nii olnud, et kui pildistan avalikus kohas klienti, siis mööduv inimene pakub, et ta võib meist mõlemast pilti teha, kui me soovime. Ühel üritusel soovis naisterahvas minna päikeseloojangusse portreid pildistama, aga taevas oli juba põhimõtteliselt kottpime.
Milline on olnud sinu suurim apsakas  fotograafias?

Ükskord läksin mängutuppa lapse esimest sünnipäeva pildistama ning kõik sujus kenasti, kuni selleni, kui olin tagasi kodus ning üritasin pilte arvutisse tõmmata. Mälukaart otsustas minuga koostöö lõpetada ning ma ei saanud avada mitte ühtegi pilti. Pusisin ise, kutsusin itimehe koju, kuid pilte me kätte ei saanudki. Õnneks läks teise eluaasta sünnipäeva jäädvustamine viperusteta ning nüüdseks tean juba, milliseid mälukaarte osta ja millised pigem poodi jätta.
Oma pildistamisteekonna päris alguses keskendusin liiga palju tehnikale ja kaamerate tehnilistele näitajatele. Oleksin selle asemel võinud palju rohkem pildistada. Ja natuke kahetsen seda ka, et inimeste jäädvustamise enda jaoks nii hilja avastasin- oleksin nüüdseks palju osavam.

Milliseid hetki oma töös naudid?

Meeldib kohata uusi inimesi, panna neid end kaamera ees hästi tundma, fotosid töödelda, pilte lapata, kui need ilmutusest saabuvad. Laste siirad ja vahetud emotsioonid on alati väga armsad.

Missugune on olnud sinu jaoks siiani olulisim tunnustus, mille oled pälvinud?

Parim tunnustus töö eest on siis, kui klient võtab pärast piltide kättesaamist ühendust ning teatab, et üle ootuste tore oli ja kindlasti soovib veel millalgi minu teenust kasutada.

Milline võiks olla sinu unistuste foto või töö?
Sooviksin hästi palju pulmades pildistada- see emotsioon ja energia, mis sellelt väga pikalt ja väsitavalt päevalt tagasi tuleb, on kirjeldamatu. Umbes kümme  aastat on minu unistuste fotoreisi sihtkohaks olnud Island- veel ei ole sinna jõudnud!

Millisena näed enda tulevikku? Kas plaanid olla eluaeg fotograaf?
Pildistamist ei jäta ma kindlasti kunagi ning üritan toimetada nii, et mul jääks sellega tegelemiseks võimalikult palju aega, aga neid piltnikke, kes elatuvad vaid fototööst, on päris vähe.. Reeglina tegutsetakse ikka põhitöö kõrvalt.

Missugused iseloomuomadused sulle sinu töös kasuks tulevad? Kas mõnikord elus miski hinge täis ka ajab?

Olen ise väga rahulik ja sõbralik ning suudan selliseks jääda ka nii-öelda raskemate klientide puhul. Vahel on inimesel olnud halb päev või magas laps halvasti lõunaund ning on pildistamise ajal väga pahur, kõik olukorrad on lahendatavad ning hinges on hea tunne, kui fotosessiooni lõppedes on kõigil tuju parem ning hiljem saabub tööle positiivne tagasiside. Üldisemas plaanis ei meeldi mulle kahepalgelised inimesed, katteta lubadused ning mõistmatuks jäävad ka need inimesed, kellel pole elu ees ühtegi kindlat sihti, mille poole võiks püüelda. Vihastan väga harva ning see emotsioon kaob ka kiirelt- ei suuda kellegi peale pikalt vihane olla. Tasub tsiteerida Ita Everit: „Ära kunagi vihasta, ainult vaata ja imesta!“

Milleks sul fotograafia kõrval veel aega jagub?

Käin ka Viljandi Kunstikooli täiskasvanute ateljees kunstiga tegelemas. Trükime-maalime-joonistame ning muudki põnevat. Üritan ka kodus aega leida maalimise harjutamiseks ning väga meeldib ka mäesuusatamine ning käia erinevatel kontsertidel. Tahaksin viimaste nimekirja veel rohkem (roki)kuulsusi saada. Juba mitmendat aastat olen traditsiooniks võtnud Tartu Maastikumaratoni läbimise. Meeldib teistele fotograafidele poseerida ning moeetendiustel  modellina osaleda. Samuti pakuvad huvi põgenemistoad ning jalgpall. Vahepeal olin ka FC Elva tantsütüdruk.

Millele pühendaksid hea meelega rohkem aega, kui ainult võimalus oleks?
Tahaksin ükskord ometi kitarrimängu selgeks saada, olen seda nii palju aastaid juba soovinud!

Kuidas puhkad?

Kunstiga tegelemise käigus ununeb muu elu-olu täielikult ning küllap see ongi parim puhkus. Mis sellest, et vahepeal võib untsuläinud pilt või maal ka tuju täiesti untsu keerata!

Kes on praegu sinu pereliikmed?

Mul on lisaks vanematele ka kolmteist aastat vanem õde Britta ja kümme aastat vanem vend Priit. Hetkel elan koos vanemate, kahe kassi ning peres on ka „sakslane“ - truu valvur ja armas neljajalgne sõber.

Kuidas sünnipäeva pead ja mis oleks üks tore sünnipäevakingitus?
Broneerisin lähedastele sõpradele ruumi, kus korraldan väikese rokipeo- stiilipeod ei ole kuhugi kadunud! Kinkidest töötavad minu puhul alati Piletilevi kinkekaardid või siis mõne raamatupoe omad. Külastan viimaseid tihti ning olen saanud palju head lugemis- ja kuulamisvara. Juba ammu olen tegelikult soovinud endale ka vinüülimängijat. Vahel sirvin neid värvilisi vahva formaadiga plaate poodides ja mõtlen, et peaks ikka millalgi selle investeeringu ära tegema..

Milline oleks üks unistuste päev sinu elus?

See oleks üks päev Aapo Puki nädalasest erakursusest. Ühes käes pintsel, teises palett ning nina ees molbert. Oleks soe suvepäev ning aeg-ajalt rüüpaks vihmavarjuga klaasist Mojitot.