Peep Mälberg Intervjuu vilistlasega Peep Mälberg
02. mai 2018Vaadatud 1348 korda

Peep Mälberg

Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Peale keskkooli asusin õppima Eesti Põllumajanduse Akadeemia veterinaaria erialale. Pärast EPA lõpetamist käisin Nõukogude Armees . Olen töötanud veterinaaria erialal käesoleva ajani. Tähtsamad sündmused elus on abielu ja laste sünnid.

Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid...?

Töötan riigiametnikuna Põlvamaa Veterinaarkeskuses peaspetsialistina. Tegelen peamiselt loomatervise ja loomakaitse küsimustega. Pere on praegu kaheliikmeline . Abikaasa on Põlva Tarbijate Ühistus raamatupidaja. Tütar Maarja elab Tallinnas ja töötab ettevõttes Coca Cola Eesti AS. Poeg Jüri on tartlane ja töötab Norra-Eesti ühisettevõttes arvutispetsialistina.

Minu hobiks on reisimine, samuti olen suur raamatulugeja ja Põlva raamatukogu pikaajaline klient. Huviks lugemisel ajalugu, reisikirjad ja head kriminaalromaanid. Väikselt tegelen ka liikumisega - sõidan jalgratast ning võtan ette pikemad jalutuskäigud. Eriline lemmiktegevus on seenelkäigud.

Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu – Elva Gümnaasium?

Kuna minu õpingute ajal oli tegemist Elva Keskkooliga, siis mõtlen tollasele ajale ja inimestele koolis. Ema oli sama kooli õpetaja ja isa oli kooli direktor aastani 1973. Õppisin kirjandusklassis ja õpetajateks olid sellised head õpetajad nagu Uno Kuresoo, Ants Tasuja , Ain Kaalep ja paljud teised.

Missugune õpilane sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele.

Olin üsna keskpärane õpilane. Ilmselt oli vaja kõike muud teha, kui õppida. Tegin palju sporti ja oli igasugust ühiskondlikku tegevust. Palju aega võttis ka raamatute lugemine.

Meenub kooli viimases klassi ajal 1975. aastal Võrtsjärve ääres Trepimäel toimunud komsomolilaager. Seal läks mingil põhjusel kord käest ära ja noored tekitasid mäsu. Täpselt põhjust ei mäleta, vist oli konflikt tolleaegse Elva keskkooli direktoriga. Asja arutati igal tasemel küllaltki põhjalikult. Õnneks mingit suurt jama sellest ei tulnud. Asja kokkuvõtteks küsis tolleaegne keskkooli ühiskonna õpetaja Ants Tasuja: „ Kas toimunu oli mäss või ülestõus?“ Vastust ei tea siiani.

Kas on midagi, mis seob sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Kooliga seovad mind mälestused ja head koolikaaslased, kellega aeg-ajalt ka kohtume.

Olin ainuke poiss meie lõpuklassis kahekümne viie tüdruku seas. Lõpetamisaasta 1975.

Mis on su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Rohkem oleks soov reisida, sest palju kohti on käimata. Kooliajal küsiti aeg-ajalt, kelleks tahad saada. Vastus oli mul tavaliselt, et tahan saada personaalpensionäriks. Nõuka ajal oli personaalpensionär kõva sõna. See soov ei saa täituma ja ma pole selle pärast ka õnnetu.

Üks unistus või soov seoses oma vana kooli – Elva Gümnaasiumiga.

Koolile soovin särasilmset ja rohkearvulist kooliperet. Samuti ka tarku ja häid õpetajaid. Koolil peaks olema oma vaim ja õpilastel tahe õppida. Elu tundub küll pikk, kuid just koolis noorena õpitu talletub paremini mällu. Inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina või targana? Kõik on inimese enda kätes.

 

Elva gümnaasiumi XXVII lend