Kertu Kalmus, lõpetanud EG 2005. aastal Intervjuu vilistlasega Kertu Kalmus
26. jaanuar 2018Vaadatud 2968 korda

Kertu Kalmus, lõpetanud EG 2005. aastal

Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Olulisi sündmusi jagub, mitmed need on erialase tööga seotud. Sain õppida Tallinna Ülikoolis just seda eriala, mida tahtsin ja pidasin oluliseks, et teha tööd, mida teen – toimetaja eriala. Lõpetasin ülikooli ja just seda tööd teengi, ametinimetuselt olen vanemtoimetaja, lihtsamalt öeldes ajakirjanik: kirjutan ja toimetan, aga ka vastutan.

Ajakirjandusse suundusin iseenesest juba enne ülikooli lõpetamist asudes tööle Eesti Päevalehes. Seega tuleb pidada oluliseks sedagi, et Eesti Päevaleht mu täiesti algajana tööle usaldas võtta ja minust päriselt ajakirjaniku vormis.

Sündmusena on minu jaoks oluline ka see, et otsustasin ühel hetkel kolida Tallinnast Saaremaale. Siit on pärit mu ema, vanaema, vanavanaema jne. Kõik kanged naised, keda olen seadnud omale teatud asjus – ennekõike kanguses ja hakkamasaamises – eeskujuks. Saaremaal olen veetnud suure osa oma lapsepõlve suvedest, sekka kübeke kevadeid ja tsipake talvepäevi, seega võõrasse kohta ma ei tulnud. Mäletan 11-aastasena ühel järjekordsel suvel Kuressaares pähe turgatanud mõtet – siin linnas ma kavatsen elada. Ja nii ma nüüd elangi.

Saarele kolimine ei võtnud mult ka võimalust töötada ajakirjanduses. Enamgi – andis hoopis võimaluse karjääriredelil ronida.

Millega praegu tegeled, hobid?

Nagu öeldud, olen ajakirjanik. Töötan ajalehes Saarte Hääl, olen vanemtoimetaja ja majandusajakirjanik. Mis puutub neist esimesse, siis vanemtoimetaja töö on vastutada nädalalõpulehe nn pikkade lugude ilmumise eest – reportaažid, intervjuud, muud erinevad olemuslood. Kirjutan neid ka ise hea meelega, kuid vastutan samaaegselt, et kolleegid oma „pikad lood“ tähtajaks valmis teeks.

Saarte Hääles jookseb mul üheksas aasta, kuid lehetöö kõrvalt töötan ka kohalikus raadiojaamas Raadio Kadi. Juhin seal reedeti ühes muusikatoimetajaga hommikuprogrammi. „Ärkamisaeg“, see on mu reedene rõõm. Kui ma selle eest palka ei saaks, nimetaks ma seda hobiks. Aga see on siiski töö, mille üle olen samuti hirmus õnnelik, et seda teha saan.

Mõni hobi on mul veel. Armastan reisida, maalida, kokata-küpsetada ja mõni nimetab mind tögamisi ka trennihulluks. Spordilembus tuli aga ilmselt lapsepõlvest kaasa, Kalmuste värk.

Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu Elva Gümnaasium?

Elva Gümnaasium on minu jaoks suur osa lapsepõlvest. Olin selline imelik laps, kellele meeldis koolis käia. Mitte tingimata seal alati õppida, aga koolis mulle meeldis. Igal suvel hakkasin juba augusti algul 1. septembrit ootama. Kool tähendas uute õpikute lõhna, sõpru ja kooliteed. Algkoolis käies oli mu suur lemmik just nimelt koolitee. Lühike ta küll oli, heal juhul 500-600 meetrit kodust astuda. Ent selle peale jäi väike oja, kust ma tihtilugu oma arust pärast tunde kala püüdsin. Vanaisa Haraldi õpetusel teadsin, kuidas sobivast oksast õng teha ja nii ma siis seal südamerahuga õngitsesin.

Kuna kala ma kätte ei saanud, sest nii väikses ojas elas heal juhul vaid mõni eksinud kalamaim, viisin teinekord koju paar aeglasemat konnapoega või tigu. Saagi mõttes. Oma koha leidsid nad küll alati mu toa akna taga sirguva toominga all, mitte õnneks toas.

 Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele.

Käitumishinne ja hoolsus märkisid tunnistusel, et olin üks viks ja viisakas koolilaps. Vahel kippus käitumine küll ametlikes andmetes ära vajuma, sest olin ja olen siiani iseloomult paras juurikas. Mis mulle ei meeldinud, see mulle ei meeldinud.

Matemaatika tunnis seisin ükskord isegi esimeses klassis veerand tundi tahvli ees ilma, et tehte taha vastuse kirjutanuks. Teadsin küll, palju 3+2 on, olin super sõrmedel arvutaja, aga vastust ei kirjutanud. Põhjus lihtne – ma ei tahtnud tol hetkel, et mind tahvli ette kutsutakse.

Nii ma siis seisin – põrnitsesin tahvlit ega öelnud sõnagi. Seisin, kuni toonases õpetajas väikse paanikahoo tekitasin.

Et mu kõige vanem õde Ave oli samuti Elva koolis õpetaja, tõttas minu õpetaja vahetunni saabudes tema juurde, et Kertuga juhtus midagi! Õde teatas aga kui vana rahu ise, et ei juhtunud midagi, Kertu ongi selline. Nõnda ma siis olin „selline“ kõik need 12 kooliaastat ja olen vahel praegu ka.

Kui lemmik õpetajatest rääkida, siis neidki on mitmeid. Näiteks kaks kena kärtsu naist, eesti keele ja kirjanduse õpetaja Mall Toim ja vene keele õpetaja-klassijuhataja Maie Laasmaa. Kui minust mingis paralleeluniversumis õpetaja saanuks, oleks ma nagu nemad, sest laiskust ja lollust ei salli ma sarnaselt neile silmaotsaski.

Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Praegu seovad mind Elva Gümnaasiumiga head mälestused. Isegi need jonnijuurikatuurid on head mälestused ja nostalgitseda mulle meeldib.

Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Paljugi on tegemata, aga küll saab tehtud. Kõik ei sõltugi seejuures alati nii väga ajast või rahast vaid tegema hakkamisest.

 Üks unistus või soov seoses oma vana kooli, Elva Gümnaasiumiga.

Suures ühinemiste ja muutuste tuules peaks Elva kool ikka alles jääma. Kui pole kooli, pole ajapikku ka rahvast. Ärge siis laske sel kaduda.