Uudised

Intervjuu vilistlasega Heiki Hansen Vaadatud 4021 korda

19. aprill 2017

1. Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Ülikooliõpingud, pere loomine, 10 aastat magus-mõruda ettevõtja leiva maitsmist ja loomulikult näpu andmine poliitikale, tänu millele olen üle kümne aasta olnud Elva linnavolikogu liige ning neli aastat abilinnapea. Mis salata, eks see poliitika paras enesepiinamine ja peksta laskmine on, kuid läbi selle on ka võimalus anda panus kodukoha arengule ja see kaalub negatiivse poole üles. Ülikooliajast on jäänud neli väga toredat sõpra, kelle peredega tihedalt läbi käime ning tänaseks saame öelda, et oleme juba üle poole elu sõbrad olnud.

 

2. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid ....?

Hetkel töötan Tartu Turu arendusjuhina, valmistame ette ajaloolise turuhoone renoveerimist ning sellele uue kaasaegsema hingamise andmist. Sügiseks peaks tulemus näha olema.

Peres on kolm toredat last, kaks tütart ja poeg, abikaasa on ettevõtja. Olen ka elukoha valikul Elvale truuks jäänud, ega plaani kuhugile liikuda. Elva on tore ja inimsõbralik linn, hea ja turvaline keskkond lastega peredele.

Suurima osa vabast ajast võtab muidugi eluaseme kallal nokitsemine ja ega sellel vist kunagi lõppu tulegi. Hobidest võiks mainida veel jalgrattasõitu, olen püüdnud aastas ikka paar kolm rattamaratoni läbi sõita. Mitte kellegagi võistlemiseks, vaid ikka hea enesetunde saamiseks. Sellised rahvaspordiüritused annavad mõnusa positiivse laengu pikaks ajaks. Parim vaba aja kasutus on muidugi sõprade ja nende peredega veedetud aeg ja ühiselt korraldatud sündmused.

 

3. Mis on esimene mõte, kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

Minu kool. Toredad ja positiivsed mälestused enda kooliajast.

 

4. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele.

Olin keskmine koolipoiss, eks oleks võinud olla ka üle keskmise, kuid laiskus ei lubanud. Olulisteks vaheetappideks suutsin ikka neljad viied tunnistusele saada, vahepealsel ajal käisid ka mõned kolmed tunnistustelt läbi.

Keskkoolis oli meil väga tore klassijuhataja Paul Lilla, konkreetne ja peene ütlemisega mees. Kirjutasime keskkooli lõpetamise proovikirjandit Uno Kuresoo juhtimisel ja äkki kukkus tahvli alumine äär, kus kriite hoiti, suure pauguga põrandale. Õpetaja palus kellelgi tulla ja see tagasi panna, keegi ei reageerinud. Üks klassivend ütles lõpuks õpetajale, et ise ajasite maha, pange ka üles. Seepeale Kuresoo vihastas ning sammus klassist välja. Mõne aja pärast tuli klassi klassijuhataja, küsis rahulikult, kuidas meil läheb ja tegi paar tiiru klassis. Peatus siis tahvli juures ja ütles ülima rahulikkusega, et miks me seda tahvlit siis korda ei teinud, tuli kirjandusõpetaja närviliselt õpetajate tuppa ja praalis kõigi nähes ning tegi talle häbi oma klassi pärast. Kõndis klassijuhataja siis rahulikult klassi ukseni, astus välja, keeras ümber ja ütles väga kõva ja kurja häälega „sitakotid“ ning lõi nii kõva pauguga ukse kinni, et krohvi kukkus ukse kohalt. Sekunditega tõusid kaks klassivenda püsti ning panid tahvliääre oma kohale tagasi.

Kõik toimis ilma käskimise ja liigsete sõnadeta. Tänapäeval ilmselt õpetajad selliseid asju endale lubada ei saa, tekiks suured probleemid. Kurb, et tänapäeva noorsugu teab ideaalselt oma õigusi, kuid kohustustest ei taha keegi midagi kuulda.

 

5. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Kaks vanemat last õpivad Elva Gümnaasiumis.

 

6. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes elaks kogu elu mingi üsna kättesaamatu unistuse nimel. Tuleb võtta olevikust kõik, mis võimalik, teha arukaid ja kalkuleerivaid otsuseid ja küll siis avanevad ka tulevikus uued ja huvitavad võimalused. Olen parandamatu pragmaatik.

 

7. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga.

Soovin, et EG saavutaks oma kindla positsiooni Lääne-Tartumaa hariduskeskusena ning kindlustaks läbi selle jätkusuutlikkuse ning hea maine.