Uudised

Muusikanädala fotonäitus Vaadatud 5384 korda

11. aprill 2017

Fotograaf Aron ORANTS Urb: “Tuleb lihtsalt silmad lahti hoida ja jäädvustada.”

Fotograafia peegeldab nii-öelda mu hinge. [...] Valik oli tegelikult päris raske, originaalis on see näitus jaotatud isegi mitmeks osaks: duod ehk kaks inimest pildi peal, soolod ehk üks inimene pildi peal, ja suuremad bändipildid,” tutvustab fotograaf Aron Urb oma pilte, mis said 2010. aastal Tallinna kultuuriaasta projekti raames näituseks kokku pandud.

“Hea muusika näitus” sai fotonäituse pealkirjaks, kuna autori sõnul pildistaski ta head muusikat — seega oli see loogiline valik. Muusikat meie kooli sellekuise fotonäituse autor aga enam üldiselt ei pildista, kuna  hobist on saanud töö ning ta pakub fotograafiteenuseid pigem riigiasutustele. Loomulikult pole muusika pildistamine Aron Urbi jaoks tema sõnul täielikult kadunud: “Väike rõõm on jäänud — vahel käin õhtuti ikka kontsertidel ning suvel rohkem festivalidel pildistamas.”

Olete pärit muusiku perest (isa Arvo Urb — Ruja, In Spe), kas tegelete ise ka muusika loomisega või pigem meeldib just teisi artiste jäädvustada?

Kahjuks minu kontakt muusikaga on küllaltki väike olnud. Algklassides natukene mängisin plokkflööti, mis ei tulnud väga välja. Kahjuks ei ole ma väga musikaalne, aga muusika väga meeldib: enne kui fotograafia mu hobiks sai, tegelesin ma aktiivselt vinüülplaatide kogumisega ja olin isegi täitsa DJ-ametis. Käisin pidudel muusikat mängimas ning arvasin, et see võiks minu tulevik olla. Kui mulle muusika väga ei istuks, siis need pildid ei oleks väga muusikast — kontakt on oluline.

Milline on Teie praegune muusikamaitse?

Nagu selle fotonäituse piltideltki näha, kuulan enamasti  Eesti indie-rock’i ja muidu mulle meeldib ka drum'n'bass ehk selline rajum tantsumuusika. Samas meeldib ka ambient- muusika. Ühesõnaga, elektrooniline muusika ja indie-rock. Viimasel ajal on aga muusika tagaplaanile jäänud, pole väga palju aega pere ja töö kõrvalt. Hetkel meeldib mulle muidugi väga ansambel Progress, keda käisin Telliskivi loomelinnakus kuulamas. Nad teevad muusikat sellise energia ja mõnuga, just live’is. Üleeile sain  väga suure elamuse Frankie Animali kontserdil. Nad on täielikult muutnud oma stiili, muidu olid nad hästi rahulikud ja nüüd rokkisid täiega. Päris huvitav on näha, kuidas üks bänd on  nii palju muutunud. Näituse piltidel olevate bändidega pole ma sellist asja näinud, aga eks nad nüüd leidsid, et see on see suund, mida viljeleda. Mulle meeldib kõik, mida teeb Chungin (kodanikunimega Indrek Spungin). Lisaks ka Jarek Kasar, keda olen ka käinud väga palju kuulamas — ta on väga omanäoline, tema huumorimeel meeldib mulle väga.

Milliseid muusikuid meeldib Teile kõige rohkem pildistada?

Selles mõttes teeb osa artiste enda pildistamise lihtsaks, kuna nad teevad lava peal show’d. Ma ütleks, et üks nendest on Chungin, kes on praegu sooloartistina tegev ja tal on olemas ka punk-bänd St Cheatersburg. Tihtipeale sellise pungitaustaga artistid teevad asja lihtsamaks. Loomulikult on hea pildistada artiste, kes laval midagi korraldavad.

Kes on olnud kõige kuulsam inimene või bänd, keda olete pildistanud?

Morrissey (endine The Smiths’i esilaulja). Ma olen käinud Positivusel hästi palju välismaa artiste pildistamas, aga rohkem pildistan  muidugi Eesti artiste. Air on prantsuse bänd ja andis ühe parema live-kontserdi, kus ma osalenud olen. Neid ma küll ei pildistanud, aga otsustasin kuulama minna, sest muidu oleksin sellest ilma jäänud.

Milline on olnud kõige meeldejäävam kogemus Teie senise fotograafikarjääri jooksul?

Neid meeldejäävaid on mitmed, pigem tulevad esimesena meelde Schillingu festivali õhtud, mis on sellised soojad, pimedad õhtud, kus on palju sellist rahvast, kes on täiega muusikas sees. Seda festivali enam ei toimu, aga tundepõhiselt meenuvad need mulle esimesena. Pilti  ei pruugi sealt isegi tulla, aga see kogemus on väga mõnus.

Millal teate, et pilt on õnnestunud?

Mõnikord on see niimoodi, et ma teen pildi ära ja kohe tean. Teinekord vaatan ekraani peale ja mõtlen: “Ohoo, see tuli hea!”. Kolmas variant on see, et ma kodus arvutis vaatan neid pilte ja saan aru, et need on head. Mõte on selles, et kuna ma järeltöötlen enda pilte palju, näiteks toon mingit valgust rohkem esile, siis see võib pilti päris paljumuuta. Äsja käisin Tallinn Music Weekil esinenud Frankie Animali kontserdil ja pildistamise ajal aimasin, et üks pilt tuli väga hea ja kodus üle vaadates võisin selles kindel olla. Tavaliselt teen ühest olukorrast kindluse mõttes mitu võtet.

Milliseid soovitusi või mõtteid edastaksite algajatele fotograafidele?

Üldiselt, kui teha asja, siis hingega. Teiseks, vaadata teiste fotograafide pilte hoolega ja huviga, sest see arendab enda kompositsiooni ja silmanägemist. Kui teha hingega ja sul on annet, siis on kõik korras. Mina näen, et fotograafia puhul ainult tugev töö ei pruugi aidata, sul peab midagi olema, mingi silmakiiks, sest see on ikkagi loovala. Tuleb lihtsalt silmad lahti hoida ja jäädvustada.

Kes Teie enda lemmikfotograaf on?

Kuna ma olen suur reportaažifänn, siis Peeter Langovits on minu lemmik. Loomulikult jälgin oma tutvusringkonna fotograafe: Tõnu Tunnel, kes tegeleb arhitektuurifotograafiaga, Krõõt Tarkmeel, kes on moefotograaf, ka Iris Kivisalu, kes just äsja võitis Baltikumi konkursil parima portreefoto auhinna. Teda olen ma  jälginud juba kaks-kolm aastat ja minu meelest on ta selline suht geniaalne. Tal on väga sellist mõnusat, peent kunstijoont, isegi portreefotodes on seda näha ning, see ruum, mis ta tekitab piltide ümber, detailid ja tunnetus, on väga hea.

Mis peitub nime ORANTS taga?

See on ühe minu sõbra väljamõeldud nimi. Mind kutsuti kunagi Arontsiks ja siis ta tõstis lihtsalt tähed ümber ja ütles Orants. Mingi aeg ta mind niimoodi hüüdis ja siis jäigi see külge. Ma kasutan seda ära: sõidan oranži värvi autoga — see on nagu brändi teema. Kui Coca-Cola on punane, siis mina olen oranž.

“Fotograafil on väga raske on lemmikut välja valida, sest tegu on isikliku emotsiooniga ja kõrvaltvaataja jaoks on võibolla mingi pilt palju parem. On väga raske olla objektiivne.” Siiski on fotograafi enda lemmik sellelt näituselt Vaiko Epliku hüppepilt (“Vaiko Eplik — Eliit”, Rabarock, vibustaadion, 13. juuni, 2008, Järvakandi), kuna sellise hetke tabamiseks tuleb olla valmis. “Ta tegi seda kogu kontserti jooksul ainult ühe korra, ja üldiselt ta eriti ei hüppa ega karga — see on mõnes mõttes väljaspool tema karakterit.” Samuti toob fotograaf näituselt välja pildi, mis olevat ka tema enda kodus suurelt seina peal: Vaiko Eplik näitab naba ja Jaan Pehk “midagi muud” (“Jaan Pehk ja Vaiko Eplik”, Plink Plonk festival, Tartu laululava roheala, 21. juuli, 2007, Tartu).

Aron Urbi sõnul on muusika pildistamise varjukülg see, et kontsertidel jääb pool muusikat kuulamata, kuna ta on niivõrd pildi sees, et mängitavale muusikale ei jõuagi  keskenduda.  “Kui ma seda ei teeks, ei oleks kõiki neid pilte. Väga paljud artistid on mulle tohutult tänulikud, et ma seda asja olen aastaid teinud, sest neil on võimalus neid pilte artiklites kasutada. Ja loomulikult saab nii oluline ajalooline jäädvustusmälestus tulevikuks, sest kui kunagi hakatakse kokku võtma praeguse aja  Eesti muusikat, siis minu pilte saab nendes raamatutes olema päris palju .”

Järgmine Aroni näitus on tänavafotodest, mis on tema suur huvi ja kirg. Meile soovitab fotograaf aga järgmise aasta näituseks Jelena Rudit, kes on samuti muusikafotograaf, või Tõnu Tunnelit, kes tegeleb ka vahel harva kontserdifotograafiaga.

Eesti Päevalehe artiklit, kus Urb kirjeldab täpsemalt, milline fotograafitöö klubides ja muudes “möllukohtades” on, saab lugeda siit (http://epl.delfi.ee/news/kultuur/aron-urb-teeb-noodid-piksliteks?id=51193268).

Aron Urbi kõige hilisemaid pilte ja muid tegevusi leiab tema Instagrami kontolt (https://www.instagram.com/orantsfoto/) ja Facebooki-lehelt (https://www.facebook.com/orantsfoto/?fref=ts).

 

Cerda Männiste