Uudised

Intervjuu vilistlasega Aire Pajur Vaadatud 4831 korda

07. aprill 2017

1. Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Pärast Elva kooli lõpetamist on olnud ridamisi olulisi sündmusi alates pereloomisest, laste sünnist (meil on 4 last), õppimisest tollases Tartu Meditsiinikoolis (praegu Tartu Tervishoiu Kõrgkool) ning hiljem Lääne-Viru Rakenduskõrgkoolis, töötamine meditsiinivallas (12 aastat) ja sotsiaalvallas (15 aastat), koos supermeeskonnaga Elva Perekeskuse loomine, mis andis suurepärase vabatahtliku töö kogemuse ja projektikirjutamise oskuse. Elva Perekeskuse loomine andiski tõuke minna õppima sotsiaaltööd.

Kõik perioodid mu elus on olnud äärmiselt rikastavad ja neist on olnud väga palju õppida.

2. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid ....?

Palju aastaid on olnud näitlemine minu hobi palgatöö kõrvalt, aga praegu olen jõudnud selleni, et teater on minu hobi ja töö üheskoos. Öeldakse, et tee, mida armastad, ja sa ei pea enam ühtki tundi töötama. :)

Nii võin öelda, et ma ei töötagi - teen seda, mida armastan. :) Tõsi, teatrimaja olemasolu paneb küll rohkem tegelema majandusküsimustega, aga püüan hoolitseda selle eest, et ka loominguks jääks aega. Lavale ma enam niiväga ei kipu - eks ole seal oldud kah ja mõnes projektis veel teen näitlejana kaasa -, aga mulle meeldib kirjutada näidendeid ja jõudumööda lavastan. Lavastamisse tahan sügavamalt süüvida - unistan sellest, et luua lavastusi, mis inimesi puudutavad, mõtteainet annavad - selles mõttes ei saa ma üle ega ümber sotsiaaltööst, sotsiaalsed teemad tulevad minuga kaasa nii näidenditesse kui lavastustesse. Tunnen, et see on minu missioon - rääkida teatrikeeles asjadest, mis mulle endale on olulised, ja olen märganud, et kui ma kõnelen sellest, mis mind ennast puudutab, siis puudutab see ka vaatajaid ja paneb neid kaasa elama-mõtlema.

Lapsed on suured, meil on 4 lapselast ja nende jaoks on ilmselgelt liiga vähe aega.

3. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

See on minu kodukool ja koolist ning õpetajatest on vaid head mälestused - isegi kui mõni asi tollal tundus ebameeldiv või raske.

4. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele.

Siinkohal jäin küll mõtlema… Esialgu ei tulnud ühtki sellist juhtumit meelde, mis võiks kedagi huvitada, aga siis meenus, et lavastuses “Kui tähed säravad” kõnelesin ma ühe koolipõlveaegse loo.

Praegustel noortel on seda ilmselt väga naljakas lugeda - uskumatu, et olid ajad, mil häid laule ja muusikat oli võimalik kuulda ainult Eesti Raadio soovikontserdist ja keskööprogrammist… :)

Kui mina noor olin, siis ei olnud selliseid raadiojaamu ega telekanaleid nagu praegu – tohutu lai valik, palju väga erinevat muusikat igale maitsele, muudkui kuula! - , vaid siis sai meelepärast muusikat kuulata ainult soovikontsertidest ja vahel keskööprogrammist ka, ning televiisori vahendusel ainult uusaastaöösel, kui oli jaksu hommikul kella viieni üleval olla. Soovikontserdid raadios olid teisipäeviti, reedeti ja pühapäeviti kella 22-23-ni. Enamasti oli teisipäevane soovikontsert klassikalisest muusikast ning reedene ja pühapäevane sisaldasid valdavalt levi- ja popmuusikat. Kordused olid järgmisel päeval hommikupoolikul samuti kella 10 – 11-ni. Aga esmaspäeval olin ju mina koolis ja pühapäevaseid menulaule kahjuks enam kordusena ei kuulnud. Tollal oli minu vaieldamatu lemmiklaul „Alice“ Tarmo Pihlapi esituses. (“Smokie” esituses oli seda võimalik kuulda vaid uusaastaööl, kui näidati “välismaiseid estraadiartiste” - “Abba”, “Smokie”, “Modern Talking” jms)

On hetki elus palju,mis määravaks kord saab

võibolla on see saatus ,et täna lahkub ta

kuigi palju-palju aastaid

oli olnud mulle naabriks Alice

Kõik need aastad reas ,mis on elust mööda läind

kui lootusetult pime,olin õnne kõrval käind

nii ei näinud ma, et kogu aja

olnud mulle naabriks Alice ….

– ooo, kuidas ma tahtsin seda veel ja veel kuulata! Meie peres magnetofoni (tollal olid lindimagnetofonid!) ei olnud, nii et ainus võimalus lemmiklaule kuulata olidki raadio soovikontserdid. Pühapäeval olin seda küll kuulnud, aga teate ju, kuidas lemmiklugudega on – neid kuulaks ikka järjest ja järjest, iial ei saa küllalt!

Mõeldud, tehtud! Võtsin kooli kaasa meie transistorraadio (üsna suur ja raske, nagu nad tol ajal olid!) ja peitsin selle tüdrukute tualetti. Tunni ajal kell 10.25 „hakkas mul väga halb“ – paistab, et mu näitlejaanded lõid juba kooliajal tugevalt välja :) - , küsisin nõrga jõuetu häälega: „Palun välja“ ja õpetaja lubas, isegi kiirustas mind tagant, et ma taevapärast klassi ei oksendaks, kui peaks selline olukord tekkima. Mina komberdasin vaevaliselt klassiukseni, ja niikui klassiuks mu selja taga sulgus, tormasin kiirelt tualetti, panin oma raadio mängima ja nautisin Tarmo Pihlapi esituses „Alice“-it.

5. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Lapselapsed käivad Elva Gümnaasiumis. Siin on mu endised kolleegid, kellega olen koos töötanud 11 aastat.

6. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Elaksin vaikses idüllilises maakohas ning kirjutaksin, kirjutaksin ja kirjutaksin - kirjutaksin näidendeid, jutustusi, romaane -, ning loeksin, loeksin ja loeksin - selle jaoks jääb praegu kahjuks väga vähe aega.

7. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga.

Kuna väga paljud lapsed hommikuti kodus ei söö (kas ei jõua süüa, kuna ärkavad suhteliselt hilja, või pole varase ärkamise tõttu isu või polegi kodus midagi süüa), siis on minu unistus, et lastel oleks võimalik hommikuti koolis hommikusööki süüa. Usun, et väga paljud lapsed kasutaksid seda võimalust ja ka lastevanematel oleks hea meel, et laps ei jää kella ca 12-ni tühja kõhuga, kui ta hommikul kodus ei söö.

Samuti võiksid koolitunnid alata natuke hiljem (näiteks kell 9 või 10) - olla hommikul kell 8 valmis aktiivseks mõttetööks ning lülituda täie pingega õppetöösse on lastele ilmselgelt raske.

Õpetajatest rääkimata! :D