Uudised

Intervjuu vilistlasega Olavi Hiiemäe Vaadatud 5951 korda

02. november 2016

Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Tartu Ülikooli lõpetamine. Kunagi ütles üks vahva Elva kooli õpetaja, et kui ma ülikooli sisse saan, siis sööb tema oma mütsi ära… Sain, ja kohe esimese katsega! Vähe sellest, järgnesid:

Magistrikraadi omandamine Rootsi Kuninglikus Tehnikaülikoolis

Doktoriõpe Uppsala Põllumajandusülikoolis

Enam kui 17 aastat teaduri ja õppejõu põnevat ametit Keskkonnakaitse Instituudis

15 aastat peale kooli lõpetamist, kooli aastapäevaüritusel paralleelklassist oma abikaasa leidmine ja pere loomine. Olin Rootsis õppides vaid kolmeks päevaks Elvasse käima tulnud ja täiesti juhuslikult sattusin just neil päevil toimunud kooli aastapäeva üritusele. Vaid „korraks läbi astumine“ kujunes meeldivaks suhtluskanaliks, mis hiljem viis pere loomiseni.

 

Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid ....?

Töö: Ettevõtte Keskkonnaagentuur Viridis keskkonnakonsultant

Eesti Maaülikoolis õppeaine „Keskkonnamõju hindamine“ õppejõud

Pere: Abielus ja 2 poisi isa

Hobid: Mu töö on ka minu hobi. Ma teen seda, mis mulle tõeliselt meeldib! Projektid asuvad kõikjal Eestis, kus alati on uued kohad, uued väljakutsed ja lahendamist vajavad erinevad probleemid. Nii, et igav ei hakka. Suurimat rõõmu pakub see, kui saad arendajale pakkuda mingi originaalse lahenduse või ära hoida mõned projektidesse sisse kirjutatud „lolluse“ realiseerumise, mille mõjud võivad olla pikaajalised või isegi pöördumatud.

Traditsioonilisematest hobide käsitlustest võib nimetada loodusfotograafiat ja aktiivseid eluviise (suusatamine, maastikujalgrattaga sõitmine, võrkpall, matkamine)

 

Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

Lapsepõlv, pidevad hilinemised esimesse tundi, sest ikka ja alati leidus kooliteel midagi olulisemat ja huvitavamat, lõpmatult pikad ja venivad koolitunnid, mida leevendasid keelatud „kommijooksud“ Mitšurini (Käo) poodi, koolisööklas pakutud õunakissell kohupiimavahuga, mida püüdsime poistega topelt portsjonit saada ja mõnusad klassikaaslased, pinginaaber Nils, pisut karm aga õiglane ning oma klassi õpilasi alati kaitsev klassijuhataja Ilme Kurvits ning kindlasti õpetajad Kommusaar ja Maldar, nähtavasti tänu kellede ülihuvitavatele geograafia tundidele oman praegu taskus inim- ja majandusgeograafi ülikoolidiplomit.

 

Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ning teada saamiseks praegustele õpilastele ja õpetajatele.

Pigem rahutu iseloomuga seikleja, kes õppis nii palju või ehk vaid veidike rohkem, kui klassist edasipääsuks vaja läks. Alati, kui olin mingi kehvemapoolse hinde saanud, meenus mulle mu isa räägitud lohutusjutuke, kus ta tõi näite ühest tema enda kahelisest klassivennast, kes tänasel päeval pidi tunnustatud jurist olema. See tähendab, et kõik on võimalik, kui inimesel on tahe ja eesmärk, mille poole püüelda. Ma arvasin ja lootsin juba suhteliselt varakult (kindlalt mäletan seda mõtet 6st klassist alates), et ükskord saab minust üliõpilane.

Kuna poisid avanevadki aeglasemalt, siis tuupimishinnetest olulisemaks tuleb pidada teadmisi ja oskusi, mida omandatakse ja peaasi, et hing ja süda oleksid õiges kohas. Faktide tuupimise asemel on õigem arendada oskust seoste tegemisele erinevate õppeainete vahel, sest reaalses elus ja looduses ongi kõik asjad omavahel seotud. Mõjutades üht keskkonda, tekitame muutusi ka teistes keskkondades. Kõik on omavahel seotud ja nende seoste nägemine on suur oskus!

Minu kooli lõpetamise ajal hinnati õpilase valmisolekut kooli lõpetamiseks ja elluastumiseks keskmise hinde järgi. See hinne oli tihti määravaks ka ülikoolidesse sisseastumisel. Nii palju ambitsioonikust ja tahtejõudu mul ikkagi oli, et lõpuks kujunes see vist 4,… millekski. Seega julgen väita, et olin vast selline tüüpiline poissõpilane.

Kahjuks on õpilase hinnestamine kasutusel ka praegu, sest nüüd, olles aastaid maaülikooli maastikuarhitektuuri ja keskkonnakaitse erialade vastuvõtukomisjonis on mul ikka ja jälle raske meel vaadata poisse, kes tulevad komisjoni ette ja nende keskmised hinded jäävad mõnevõrra alla tüdrukute omadest aga nagu minagi omal ajal on nad kooli kõrvalt leidnud aega tegeleda mitmete muude ülipõnevate asjadega. Asjadega, mis annavad neile tugeva konkurentsieelise igal pool mujal, väljaarvatud ülikooli sissepääsemisel. See on vist suurim sugude vaheline ebavõrdsus, hariduse vallas, et väga vähesel määral arvestatakse sugude erinevaid arengueripärasid. Õnneks on sellest viimasel ajal hakatud aru saama ja loodan, et ka see hindamissüsteem varsti muutub.

Rohkem kui koolipingis istumine meeldis mul käia erinevates trennides ja vabal ajal võimalikult palju seigelda Elva lähimetsades. Naabrimeeste Hüdse Aivo ja varalahkunud Iidla Andrusega oleme Elva metsadesse (valdavalt praeguste Nooruse majade asemel olnud soistele aladele) meisterdanud mitmeid päris kapitaalseid onne ja rajasime metsa alla ühe lauaga korvpalliväljaku, mis oli aastaid ümbruskonna poiste kogunemise kohaks. Esialgu viskasime palli läbi rattarummu…

Aga vast üks suurimaid väljakutseid ning ka suurimaid panuseid Elva ellu, mille mõjud ulatuvad kuni tänapäevani, oli kunagi Vaikse järve äärde esimese purde ja kuni 2 m kõrguse hüppetorni ehitamine. Isa tagant lauajuppide näppamine ja nende õlal läbi üleraudtee metsa vedamine oli parajalt adrenaliinirikas seiklus. Tõsiselt hea meel on, et kunagi meie algatatud rajatist on järjepidevalt renoveeritud tänaseni ja see on elvakate seas populaarne ka tänasel päeval. Käin sealt tihti läbi, kui Elvasse satun.

Kooliajast meenuvad samuti sügisesed kolhoosi/sovhoosi abistamise ning metsade korrastamise või istutamise aktsioonind. Iga sügis ja kevad oli peaaegu üks nädal koolivaba aega – see oli lahe. Praegugi on soe tunne sattuda metsa, mida ise istutanud olen. Üks selline, millest igal aastal mitmeid kordi mööda satun asub Tartu Maratoni suusaraja ääres. Jaapanlastel on ütlus, et „inimene, kes on oma elu jooksul istutanud kas või ühe ainsa puu, siis selle inimese elu pole tühja elatud“. Minul tuleb istutatud puid kokku sadu, kui mitte tuhandeid…

Aga kuigi me olime metsanduse klass, siis ikka ja jälle tuleb mul meelde hoopiski üks sügisene kartulivõtt Konguta sovhoosis. Olime sel sombusel päeval juba mõnda aega kartuleid korjanud, kui ühel hetkel tekkis mul väike sõbralik vaidlus kartulivõtunaabriks olnud klassiõega. Otsustasime, et lahendame vaidluse väga rüütellikult – duelli pidades. Haarasime maast esimese ettejuhtuva kartuli, panime seljad kokku ja lugesime kumbki 12 sammu. Sammud loetud lasin kohe pöördelt, ilma sihtimata kartuli lendu ja järgmiseks nägin hetke, mil lendu lastud parajalt suur ning mädanemistunnustega kartul vastu klassiõe otsaesist plärtsatas ja seejärel silmist purskuvaid klassiõe pisaraid. Järgmise hetkena mäletan tõsise ilmega minu poole marssivat klassijuhatajat. Valmistusin kõige kõige kõige halvemaks, sest klassijuhataja Ilme oli tuntud oma otsese ütlemise poolest ja kõikide klassipoiste hirm. Aga kõik, mis mulle tookord selle jama peale öeldi oli: „Olavi, oma sügavate tunnete väljendamiseks tütarlapse vastu on ka teisi meetodeid, kui kartulitega loopimine. Õige härrasmehest duellant läheks ja vabandaks nüüd tüdruku ees!“ See on juhtum, mis on hinges ja mälus kuni tänaseni, sest nii oskuslikku konflikti lahendust kohtab väga harva…

 

Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Südantsoojendav visuaalne pilk koolimajale, iga kord, kui koolimajast möödun…

 

Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Lõpetada üks pooleli jäänud kuid minu elus olulist rolli mänginud ja ka edaspidi mõjutav üritus… Leiaks aega sellest „koera sabast“ üle saada, siis…

 

Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga.

Et kooli õpetustase jätkuvalt kasvaks! Et kooli positsioon koolide edetabelis kasvaks mitte pähetuubitud faktide baasil vaid õpetatud ning omandatud teadmiste ja oskuste kvaliteedi arvelt! Et Elva koolist tuleksid reaalelus läbilöögivõimelised kuid elurõõmsad õpilased!