Uudised

Intervjuu vilistlasega Tiit Kepp Vaadatud 6833 korda

31. mai 2016

1. Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Olulisemad sündmused minu elus on olnud kindlasti pere ja tööga seonduv.

Mul on 3 last. Mul on vastutusrikas töö. Kui nüüd siit tagurpirdi liikuda ja tagasi algusesse minna, siis oluline oli kohe peale keskkooli lõpetamist teenistus Nõukogude armees. Seal sain iseseisvaks. Seal sain ka vene keele korralikult suhu, mida läheb vaja siiani. Oluline on ka kõrgkooli diplom. Järgmine ja siiani minu elu pidevalt mõjutav sündmus on ühe Eesti ainulaadse ettevõtte üles ehitamine. Aastal 2005 otsustas AS Tallinna Lennujaam luua tütarettevõtte, kes tegutseks eestis rahvusvahelise reisijate ja lennukite teenindajana ja selle ettevõtte loomine ning hilisem vedamine usaldati minule. Nüüd juba 11 aastat tegelen ma kogu eestis ainukese ettevõtjana reisijate ja lennukite teenindamisega.

2. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid ....?

Just nimelt sellega tegelengi. Minu ettevõttel on üle 200 rahvusvahelise kliendi. Klientideks on kõik rahvusvaheliselt tuntud lennufirmad. Näiteks Jaapanlaste JAL, sakslaste Lufthansa, prantslaste AirFrance, ameeriklaste American Airlines, soomlaste Finnair, skandinaavia SAS, araablaste Emirates jne jne. Lepingud on kõigiga – ka nendega, kes Eestisse otse ei lenda, sest teatavasti enamus neid suuri vedajaid lendab enda pikki kontinentide vahelisi lende üle Eesti ja kui neil peaks olema vajadust maanduda siin varulennuväljal, siis meie oleme nende partneriks ja oleme koheselt valmis nende lende ja õhusõidukeid teenindama. Seda on ka ette tulnud. Näiteks on meil päris tihti varulennuväljal Venemaa suuruselt teine vedaja ROSSIA Airlines, just siis kui Peterburis on udu ja seal maanduda ei ole võimalik.

Minu peres kasvab 3 last.

Teen päris palju sport. Hobi korras sõidan jalgratast, olen osalenud paaril mini triatlonil ja meeldib jooksta. Kuna olen ka MTÜ Tallinna Lennujaam Spordiklubi juhatuse liige, siis tuleb olla kontserni töötajatele eeskujuks! Muide – Tallinna Lennuujaama kontsern kaasaarvatud minu juhitav ettevõte AS Tallinn Airport GH valiti eelmise aasta sportlikumaks Eesti ettevõtteks! Edastasime Swedpanka napilt!

Teine suurem hobi on muusika. Minu hobimuusiku tee sai alguse Elva keskkooli bändist, kus koos vendade Parkseppade, Neeme Alliku, Tarmo Noobi, Taivo Paju ning Margus Karjusega sai aastaid bändi tehtud. Siiani on see veres ja näiteks pikkadel auto sõitudel näiteks Talinnast Tartusse on parim aeg enda lemmikute kuulamiseks ja nostalgitsemiseks. Tartus tuleb käia päris palju, sest ka Tartu lenujaamas on minu ettevõttel filiaal, sest igapäevane Finnairi lend Tartust Helsingisse vajab teenindamist. Samuti olen ma Ülenurmes asuva Eesti Lennuakadeemia õppejõud ja seal loengute pidamine ja muu asjaajamine hoiab pea omamoodi värske.

3. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

Esimesena meenubki minu haridustee algus. Pilt tuleb silmadesse ja alati on sellel pildil männid ja järved. Ja vana koolimaja. Minu varajane koolitee kulges Verevi järve äärest ja hilisem Arbi järve äärest. See meenub alati. Ja muusikakooli tõus on ka siiani meeles. Meenub, et vahest me vältisime seda ja läksime ringiga aga enam ei tundu see tõus üldse enam nii suur. Olen muide peale seda paar korda enda koolitee uuesti läbi jalutanud. Tore on see, et eriti ei ole keskkond muutunud. Mitte et see ei tohiks muutuda aga maastiku kontuurid võiksid ikka jääda ja ongi jäänud.

Teine mõte on inimesed, keda enda kooliteel kohtasin. Muide – siiani kasutan mina sõna Elva keskkool, sest minu lapsed on veel nii väikesed, et Gümnaasiumis ei käi ja siis on armas sõna minule „keskkool“

Meenub enda Elva kooli klass. Klassijuhatajad. Õpetajad. Sõbrad. Oi kui palju meenub. Pioneerilaagrid, komsomoli laagrid. Ma ei ole kunagi häbenenud ja ei häbene ka praegu seda, et kuulusin komsomooli ja teistesse noorte ühendustesse. Tänu sellele saime palju ringi liikuda. Bändiga esineda komsomoli pidudel, koolipidudel ja mujal.

Meil on õnneks iga 5 aasta tagant klassi kokkutulekud ja tore on siis kohtuda. Klassijuhatajad on ka alati palutud osalema ja Lea ja Ilme on alati kohal olnud. See on väga meeldiv aeg ja meenutuste õhtu olnud. 

4. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele.

Peale algkooli olin keskmine õpilane. Alguses olin oivik aga pärast seda kui valisin muusika ja spordi – jäi õppimine natukene tahaplaanile. Käisin peale bändiproovide veel ka kahevõistluse trennis koos Ago ja Toomasega aga kuna nemad jooksid ja hüppasid minust paremini siis proovisin veel korra ka laskesuustamist kuid jäin siiski muusika juurde edasi.

No meie legendaarseim juhtum on ikka Elva lumelinnaga seonduv. Sellest saab lugeda Taivo Paju kirjutatud kooliraamatust vist... aga lühidalt oli see story selline, et osalesime Elva keskkooli lumelinna konkursil tagurpidi lumememmega. Teate küll – väike pall all ja suurem üleval ja porgand all. Suur lumememm aga seisab pea peal. Võitsime selle võistluse. Meie võistkond otsustati siis saata Tallinnasse üle-eestilisele lumelinna võistlusele. Mäletan täpselt, et käisime Tiit Ustav´i juures veel ennem väljasõitu konsultatsioonil ja rääkisime, et teeme pealinnas midagi sarnast. Rongis aga mõtted muutusid ja ideed genereerusid ja nii püstitasime Tallinna lauluväljakule lumememme asemel hoopis suure lumest WC poti koos suure vee peale tõmbamise paagiga, kust said lapsed sisse ronida ja siis sealt läbi poti alla lasta. Urmas Ala oli veel pruuni värvi ka juhuslikult kaasa võtnud ja sellega tegime jää sisse poti põhja veel ka suured jutid või triibud...

No kui me tagasi jõudsime ja meie „kunstiteos“ nõukogude eesti pressist läbi käis, siis olime kohe järgmisel päeval diretor Vello Nammi kabinetis rivis. Meid süüdistati veel ka selles, et me Tallinaase mitte enda klassi tüdrukuid kaasa ei võtnud vaid klass vanemad... aga see ei olnduki nii oluline. Igal juhul ei suutnud ei direktor ega komsomoli kommitee esimees uskuda, et idee autor oli hiljem kuldmedaliga lõpetanud Toomas Born ja kuna see tundus nii uskumatu, et Elva Keskkooli esindas pealinnas lumest hiiglaslik kakapott siis pidi edaspidiste sarnaste juhtumiste vältimisteks meie punt lahku löödama ja nii viidi meie klassist paralleelklassi üle minu pinginaaber ja sõber Elmo Parksepp. Selline karistus oli karm, sest olime aastaid koos bändi, näidendeid ja muid tegemisi teinud. Aga mis teha! Kooli ikkagi lõpetasime kõik ja mitte üldse halbade hinnetega.

5. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Hetkel mind Elva Gümnaasiumiga miski väga otseselt ei soe. Kui välja arvata, et päris mitu minu klassiõde töötavad Elva koolis ja alati kui kohtume, siis uurin nendelt kuidas minu koolil läheb. Muidugi käib mulle Tallinnasse Elva Postipoiss, nii et kooli tegemistega hoian ennast kursis.

6. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Väga raske küsimus. Olen enda elus ikka peaagu kõik asjad ära teinud ja järele proovinud. Alates lendamisest ja langevarju hüppest kuni ümbermaailmareisini välja... ja midagi olen enda kätega ka üles ehitanud ning tööd suudan ka anda ligi 300 inimesele.. siin jääb vaid üle unistada, et enda laste tulevik oleks turvaline ja põnev ja lõbus. Vot lõbus peab olema!

7. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga.

Üks soov on kindlasti see, et Elva Gümnaasiumil oleksid olemas kõik vahendid selleks, et olla tubli hariduse andja lõuna Eestis. Samuti soovin, et Elva Gümnaasiumiga seonduv positiivne aura jääks püsima. Teatud eeldused selleks on olemas – pean jällegi silmas seda keskkonda mis Elvas on aga kindlasti on oluline see spordirajatiste olemasolu ja väga oluline on ka muusikakooli toimimine see sünergia kõigi nende osapoolte vahel peaks säilima ja see annab tulevikuks jõudu ja energiat.

Intervjueeris Tiit Ustav