Uudised

Intervjuu Anne-Mai Liigand`iga Vaadatud 5866 korda

27. mai 2016

Milline on Teie hariduskäik?

Põhikooli ja gümnaasiumi lõpetasin Viljandi Paalalinna gümnaasiumis ja nüüd õpin kolmandal kursusel Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis haridusteadust ja reaalaineid.

Kus olete sündinud ja elanud?

Olen elanud väikses külas nimega Kulla küla, mis asub Viljandi maakonnas.

Kelleks tahtsite lapsepõlves saada?

Lapsepõlves ei tahtnud ma õpetajaks saada. Arvasin, et loomaarstiks, kuid polnud kindel.

Kas Teil oli koolis matemaatikahinne 5 ning kui huvitavad olid Teie jaoks matemaatikatunnid?

Matemaatikatunnid olid minu jaoks mitte väga huvitavad. Sellest tingituna polnud matemaatikahinne kunagi ka “viis”, sest ma ei viitsinud seda õppida.

Miks peaksid õpilased matemaatikat õppima?

Matemaatika avardab silmaringi ja paneb loogiliselt mõtlema. Kui mõnede valemite päheõppimine tundub veider, siis kõik on selleks vajalik, et tulevikus loogiliselt mõelda. Loogiline mõtlemine on igas eluvaldkonnas kasulik.

Mis tõi Teid Elva Gümnaasiumisse?

Direktori kõne. Eelmisel aastal täpselt oktoobrikuus: “Tere! Meil oleks vaja järgmisest kuust matemaatikaõpetajat.”

Mis Teile Elvas kõige enam meeldib?

(Mõtleb natuke aega.) Elva on ilus väike koht. Ma polnud kunagi enne seda päeva, kui ma õpetama tulin,  Elvas käinud. Tegelikult olin nädal enne käinud ja olin üllatunud, et suutis nii väikses kohas ära eksida.

Mis tunne on olla nii noorelt õpetaja, kui õpilased on peaaegu sama vanad?

Halb tunne. Väga raske on lahti lasta oma kõnemaneerist, mis teatavasti noortel inimestel on väga sarnae õpilastega. Teiseks on raske õpetajana välja tuua õpilaste kõnepruugist seda, mis tegelikult ei ole õpilasel kohane öelda, kuid mida  ma ise igapäevaselt kasutaksin või kasutan.

Kõige suurem raskus on see, et ma  paaniliselt kardan tavaelus kokku sattuda oma õpilasega,  näiteks kui ma peaksin minema välja  sööma. Ma ei kujuta ette, mida ma teeksin, kui mulle õpilane vastu tuleks. Kuna me oleme samaealised, siis on üsna suur tõenäosus, et satume samadesse kohtadesse.

Kas õpilased austavad noort õpetajat? Kui ei , siis miks, kui jaa, siis kuidas?

Tahaks öelda, et jah. See oleneb klassi suurusest. Kindlasti leidub neid, kes austavad, ja ka neid, kes ei austa. Austus tuleb ju sellest, et kas õpetaja suudab ennast maksma panna ja kuidas ta suudab seda teha. Tahaks loota, et õpilased austavad mind rohkem, kui nad tegid seda jaanuaris, aga ma ei ole selles väga kindel.

Noort inimest on tihtipeale  raske austada - tekib selline tunne, nagu ma räägin võrdväärsega. Mul oli endal ka gümnaasiumiajal väga palju noori õpetajaid. Kui pidime nende õpetajatega, kes meist olid ainult viis aastat vanemad, rääkima, siis meil tekkis selline sõbratunne ja siis on väga raske tugevat austust üles näidata, võrreldes 40-aastase õpetajaga, kes näeb juba visuaalselt vanem välja.

Kui kauaks kavatsete Elva Gümnaasiumisse jääda?

See on päris raske küsimus. Üldiselt minu loogika järgi jääks ma vähemalt aastaks veel, sest et nagu ma aru saan, siis sellel klassil, keda ma õpetan, on igal aastal õpetaja vahetunud. Oleks võibolla lihtsam, kui nad enne eksameid uut õpetajat ei saaks. Samas eks see kõik oleneb direktorist ja lepingutest  ning ka sellest, et kas ma jätkan oma õpinguid Eestis või välismaal.

Millega tegelete vabal ajal ?

Ma olen eluaeg tantsinud rahvatantsu ja mänginud võrkpalli.

Mis on Teie tulevikuplaanid?

Tulevikus soovin osta endale väikese maalapi Tartu lähistel ja olla väikses koolis õpetaja.

Anne-Mai Liigand`iga vestlesid 11. KO õpilased Erik Goldin ja Jürgen Lea.

Fotol Anne-Mai Liigand. Foto autor Karl Metsand.