Uudised

"Meie lapsed on meile tähtsad!" Vaadatud 6263 korda

18. veebruar 2016

Kuidas me oma lastele näitame, et nad on meile tähtsad ja me hoolime neist? Kuidas me vanematena anname edasi väärtusi, mis meile on olulised. Mida väärtustab riik ja linn, kuidas nad  seda näitavad.

Tulemas on Eesti Vabariigi aastapäev, mida traditsiooniliselt tähistatakse sõjavälise paraadiga. Igal aastal lisandub järjest uhkemat sõjatehnikat ja kõrgeaulisemaid külalisi.

Mul õnnestus ühe rahvusvahelise projekti käigus eelmisel kevadel külastada Norra kuningriiki just nende Konstitutsioonipäeva ajal, mis on samaväärne meie aastapäevaga. Norras osalevad paraadil lapsed, igal koolil on rongkäigus oma esindus ja orkester. Oslos möödutakse kuningalossist ja kuninglik perekond tervitab osalejaid. Kantakse rahvusriideid, kooli sümboolikat ja lauldakse. Igas külas ja linnakeses, kus on kool, toimub samuti rongkäik, sama uhke ja vääriline nagu Oslos. Tunne seda paraadi vaadates oli, et lapsed ja pered on tähtsad.

Edasi viis visiit meid Bergeni lähedale Husnes- Kvinnheradi valda, kus tutvusime kohalike koolidega. Kuidas Norra koolisüsteem hoolib oma lastest ja mis meil sealt õppida?

Norra koolisüsteemis on suur koht lapse enda initsiatiivil ja loomingulisusel. Väga meeldis mulle, et lapsi ei kutsuta tahvli ette vastama vastu tahtmist. Lähevad vaid need, kes soovivad. Sellega saab maanda ärevust ja hirmu jääda häbisse klassikaaslaste ees. Eesmärgiks ju kooli läbimine ilma emotsionaalsete traumadeta ja väljuda tugevate isiksustena. Lapsed kirjeldavad vahel väga ilmekalt kuidas nad ei suuda tunnis keskenduda, hirmus sattuda tahvliga vastamisi ja mida veel õpetaja seepeale klassi ees öelda võib. Ärevus on depressiooni kõrval meie koolisüsteemis üks levinumaid probleeme.

Palju mõeldakse Norras tervisele. Sõltumata ilmast, vihmasest või kuivast veedavad lapsed oma vahetunnid väljas. Reeglina on kooli ümber mänguväljakud, väike jalgpalliplats, korvpalli rõngad ja ronimisatribuutika. Neil on vahetunde, kus tegevus on laste enda korralda, diskod, võistlusmängud, aga ka nn vabad vahetunnid, kus igaüks endale meelepärasega tegeleb.

Esimest korda nägin seal toredat karbikest, miIllel nimi „mobiilihotell“.

Selgus, et õpilased annavad oma telefonid ära kooli tulles ja koolipäeva lõppedes need sealt ka kaasa võtavad. Vajadusel saab õpetajalt oma telefoni küsida ja siis oluline kõne teha. Vanematega sõlmitakse vastava kokkuleppe kinnitamiseks kirjalik leping. Väärtuseks ikka tervislik elustiil.

Paljud koolid Eestiski on hakanud piirama nutisedmete kasutamist vahetundide ajal. Mis on selleni viinud? Ühest küljest on tehnoloogia areng vajalik ja vältimatu. Kasutatakse ju ainetundide rikastamiseks nutisedmeid. Riski koht on aga  liigtarbimises ja siin on meil vanematena suur roll täita. Eelkõige läbi oma eeskuju ja enda tarbimisharjumuste. Teiseks kasutatakse nutiseadmeid kodudes ka lapsehoidjatena. Sageli saab nutiseadmest elu keskpunkt, laps ootab vahetundi, et oma mängu jätkata, ootab koju jõudmist, et siis mängima hakata. Langeb huvi puudus teiste tegevuste ja kooliülesannete vastu. Koduseid töid tehakse vastumeelselt, kaovad ära trennid ja muud hobid. Tekib nö „püsiärevus“, me oleme ootel, et meile tuleb sõnum, keegi „laigib“ meie pilti, on pidev soov teada mis toimub, „mitte vaadates jään olulisest infost ilma“. Lastel tekib pidev stimulatsioonivajadus kiirete ajuimpulsside vaheldumise järgi. Vahetunni jooksul suudavad nad end mängumaailma sisse lülitada, aga väljalülitamine on raske, nad jäävad mängudesse nö „kinni“. Küllap on igale vanemale tuttav väide, oota ma pragu ei saa lõpetada, salvestan ära ja siis tulen. Koolikell, õpetaja ja õppetöö ei anna aega lõpetamiseks. Nii juhtubgi, et lapsel tekivad ümberlülitusraskused koolitööle. Sageli on ta vihane või häiritud, sest kaotas oma punkte, varustust, või isegi elu mängus. Seega tema mõtteks on uuesti kiiresti vahetundi tagasi saada ja oma „levelit“ parandama hakata. Harjumus teha lapsega kõik kokkulepped telefonitsi, stiilis helistame-vaatame, vähendab lapse planeerimis –ja ajakasutusoskust. Teisalt puudub kindlus, iga päev sõltub ühest telefonikõnest, mis omakorda hoiab alal ärevust. Rääkimata nutiseadmete mõjust silmadele, tugi-ja liikumisaparaadile.

Meie täiskasvanutena oleme nagu digitaalsed immigrandid, lapsed aga digitaalsed pärismaalased (Prensky 2001). Lapsed on enamasti uute tehnoloogiate kasutamises osavamad kui meie vanematena, aga nad on siiski ainult lapsed ja meie vastutame.

Ka Elva kooli õpetajad on mures laste tervise ja õpikeskkonna pärast. Nii sündisgi Elva algkooli maja õpetajatel idee viia läbi muudatus Elva koolis. OTSUS-Meie koolimajas (Tartu mnt õppehoones) nutiseadmetega ei mängi.  Soovituslikult näeme, et nutiseadmed asuvad koolikottides, vastasel juhul on väga raske kontrollida nutiseadmete ebaotstarbekat kasutust. Näeme, et selle asemel peaks aktiivistuma omavaheline suhtlemine.

Otsime ühiselt uusi lahendusi vahetundide sisustamiseks ja loodame siin vanemate abile ja toele. On loogiline, et kui midagi ära kaob peab sinna midagi asemele tulema. Kehalise kasvatuse õpetajad soovitavad  rohkem liikumist.  Miks mitte vahetunnid õues nagu Norra kogemus seda näitas. Aga mida seal õues teha?

Võib olla on heaks võimaluseks korraldada sel kevadel „Teeme ära“ talgud selleks, et rajada lastele õutegevuseks vahendeid.

Ootame lastevanematelt ja linna esindajatelt toetavat suhtumist ja häid ideid!

 

Elva gümnaasiumi Psühholoog Kai Karu