Uudised

“Varem kirjutasin ma sahtlile,“ ütles Triin Vaadatud 674 korda

13. jaanuar 2016

Hiljuti tuli Elva kooli meeldiv teade, et 9.c klassi õpilane Triin Tiimann saavutas Tartu linna ja maakonna lühijuttude võistlusel oma vanusegrupis esimese koha. Küsisin Triinult, kuidas võidutöö valmis.

Mare Lillak, EG õpetaja

Tean, et sa ei alustanud oma kooliteed Elvas. Kus sa varem õppisid?

Kui ma läksin esimesse klassi, olime suure valiku ees: kas asun õppima oma kodukohta või lähen kaugemale linnakooli. Sellal otsustasime enda kodukoha, Palupera põhikooli kasuks. Palupera on väike, armas, hubane mõisakool sõbralike ning toredate inimestega. Olin oma valikuga rahul ja ei kahetse seda.

Kas sa kirjutasid juba algkooli ajal jutte ja kas oled neid ka võistlustele saatnud?

Õppides Paluperas, ei tegelenud ma väga kirjutamisega. Mingisugune anne oli mul siiski olemas, sest kirjandid ja muud sellised koolitööd valmisid mul alati kerge vaevaga ja sain nende eest häid hindeid. Kirjutamise asemel ma lugesin väga palju raamatuid. Võistlustele jutte ei ole saatnud.

Nüüd õpid Elva gümnaasiumis. Kuidas sulle siin meeldib?

Elva gümnaasiumisse tulin ma 7. klassi teisel veerandil. Praegu olen siin õppinud kaks aastat. Alguses oli küll raske kõige uuega harjuda, kuid vastutulelikud õpetajad, sõbralik klass ja tore koolipersonal tegid ajapikku oma töö ning nüüd võin ainult naerulsui hommikul kooli poole astuda.

Ma arvan, et kirjutama hakkasingi tänu koolivahetusele. Esimesed tõelised jutud kirjutasin 7. klassi lõpu poole. Kellelegi ma neid lugeda ei andnud, kirjutasin oma sahtlile.

Millest sa kirjutasid?

Õpetaja annab muusikaringi lastele ülesandeks kirjutada laul. Peategelane Tristan on ennegi laule kirjutanud ja ta hakkab mõtlema uuele laulule. Teised mõnitavad teda.

Kodus ootab poissi alkohoolikust isa ja vaesus. Õhtul oma voodil lebades tunneb ta, kuidas koolis läbielatu temast läbi voolab, ning paneb kõik need tunded muusikasse. Aktusel laulu esitades võitis Tristan kuulajate südamed, isegi mõnitajad vakatasid.

Kuidas valmis sinu võidutöö?

Kui ma sügisel ühel päeval kirjanduse tunnis kuulsin, et ülesandeks on kirjutada lühijutt teemal “Muusika” ning parimad saadetakse võistlusele, siis ma teadsin, et nüüd on minu aeg. Kirjutama hakates mõjutas miski väga mu enesekindlust ja mu jutt jäi lühikeseks, väetiks ja peaaegu et olematuks. Ma ei olnud endaga rahul.

Lootusetult kodu poole kõndides tuli mulle järsku meelde üks õpetus, mis Hellenurme raamatukogutöötaja mulle kord ütles: “Triin, kirjutades proovi sõnadesse panna oma tundeid. Kirjuta enda tunnetest, enda hetkedest, sest need on ehtsad, need on tõelised.” Seda tarkust meenutades tuli mu enesekindlus tagasi ja koju jõudes asusin kohe kirjutama. Kindlat prototüüpi mul polnud, kui, siis natuke meenutas tegelane mind ennast.

Paar päeva hiljem ütles mu kirjanduse õpetaja, et ta saatis töö võistlusele. Ma olin meeletus ootusärevuses – seekord ei lugenud kirjutist minu sahtel, vaid žürii. Mõne nädala pärast saabuski rõõmustav uudis, et ma sain 8.-9. klasside arvestuses I koha! See oli mulle väga suur üllatus. Mu rõõm oli ehtne, mu rõõm oli tõeline.

Siinkohal ma tahaksin tänada oma eesti keele ja kirjanduse õpetajat, kes otsustas minu töö võistlusele saata, kes andis mulle võimaluse. Iga väike on millegi suure algus.