Uudised

Intervjuu vilistlasega Birgit Püve Vaadatud 6891 korda

08. jaanuar 2016

Tuleb pühenduda ja uskuda

Fotokunstnik Birgit Püve

Lõpetanud Elva Gümnaasiumi 1996. aastal

2014. aasta novembrikuul mainekal rahvusvahelisel fotokonkursil London National Portrait Gallery Taylor Wessing Photographic Prize kolmanda koha saanud Birgit Püve tähistas 7. novembril 37. sünnipäeva.

Milvi Kapaun

Elva Postipoiss, 7. oktoober 2015    

 

Missugused on eredamad mälestused lapsepõlvest?

Usun, et muu hulgas on mõjutanud mind eelkooliaegne periood, mil elasime perega talus Elva ja Rõngu vahel. Siiani on silme ees madalad aknad, kust kevadine õunapuuõite lõhn sisse voolas, ema hele suvekleit, hirm hiirte ees ja see, kuidas vennaga traktoriratta sisekummi sees tiigi peal loksusime… Hiljem Elvas algas see lapsepõlvemaailm, mis segunes juba fantaasiaga. Sellesse kuulusid Musta roosi onnid (mis lehtede langemise aegu ära lammutada tuli), koerustükid, käeluumurrud, Ümbermaailmaring, numeroloogia, Michael Jackson, väljamõeldud kirjasõbrad, Maasikamutt…

Tol ajal pakkus pisut metsik ümbrus meile lõputult ainest mänguks ja uuteks avastusteks. Praegu asub „indiaanimetsa“ ja hundinuiade asemel Enicsi tehas ja Maasikamuti maja ja vana saekaatri asemel Maxima. Kesklinn on laienenud lapsepõlve mängumaale.

Missugused tegevused sulle kõige enam meeldisid?

Kui me parasjagu oma tänava lastega õues ei mänginud, siis oli lõputult huvitav joonistades, rattaga raamatukogu vahet käies, palava ilmaga unistades, et olin eelmises elus eskimo või Soo tänava väljamõeldud ajakirja tehes (millel oli umbes neli lugejat). Kogu maailm tundus ääretult põnev ja lai!

Missugused on meeldejäävamad inimesed kooliajast ja miks just need?

Elva koolis oli terve rida äärmiselt põnevaid isiksusi – õpetajaid, kes olid kõik väga inspireerivad, hoolimata sellest, kas nende aine meie lemmikainete hulka kuulus või mitte. Suurem side tekkis kunstiõpetuse ja kirjanduse õpetajaga, aga tihti ei õppinud me ka niivõrd rida-realt õppekava järgi, vaid laiemalt maailma vastu huvi tundma.

Kuidas fotograafia sinu ellu tuli? Mida pildistasid oma esimestel sammudel fotograafiteel?

Päriselt pildistama hakkasin ma suhteliselt hilja, töötasin siis juba ajakirjanduses. Aga kuna paberajakirjandus on väga otseselt fotograafiaga seotud, siis oli see huvi kogu aeg olemas ja ka kirjutamise kõrvalt oli võimalik fotograafiat õppida, isegi ilma seda praktiseerimata. Ühel hetkel tundus mulle, et mul on end fotodes lihtsam väljendada kui sõnades – siis tegin ka väga konkreetse otsuse, et edaspidi püüan teha kõik, et tegeleda rohkem fotograafiaga.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist läksid Tartu Ülikooli ajakirjandust õppima. Mis või kes on mõjutanud sinu elukutsevalikut ?

Kui mu vend pärast gümnaasiumi lõpetamist Tallinnasse õppima läks, tõi ta tihti rongiga nädalavahetustel Elvasse tulles Tallinnast kaasa värske Eesti Ekspressi. Ekspress oli julge ja uuenduslik, erines teistest väljaannetest nagu öö ja päev ning oli tohutult paks ja sisukas. Tundus, et kõik, kes seal kirjutavad, on nagu elavad raamatukogud – peaaegu sõnastamata unistus tekkis, et tore oleks ühel päeval selles lehes töötada… Tartu ülikoolis ajakirjandust õppides õnnestus mul teisel suvel minna praktikale Ekspressi ja sealt arenes juba pikem ja sügavam koostöö nädalalehega.

Kuidas sinust sai portreefotograaf ja miks on just portree sinu põhiala?

Tundub, et inimene on ammendamatu inspiratsiooniallikas – pole ühtegi teineteisega identset hetke, kui pildistada inimest. Ka ühte inimest teist korda pildistades ei ole tulemus kunagi sama. Kindlasti pildistan ma ka teisi  valdkondi, aga kuidagi on nii läinud, et kõik isiklikumad seeriad on tõesti seotud inimestega.

Kuidas fotograafia sinu ellu tuli? Kuna tuli esimene tunnustus ja kellelt?

Esimene tunnustus tuli ilmselt kolleegidelt Ekspressi toimetusest. Ükskord viis töö mind eksperimendi korras nädalaks ajaks Peipsi äärsesse toidupoodi müüjaks, eesmärgiga kirjutada sealsest elust lugu. Illustreerisin loo ise ja kui lugu ilmus, sain toimetuses fotodele head vastukaja ning sellest omakorda julgustust, et võiksin ka edaspidi ise pilti teha. Ühel hetkel tundus, et mul on end fotodes lihtsam väljendada kui sõnades – siis tegin ka konkreetse otsuse, et edaspidi tegelen rohkem fotograafiaga.

Oled koostööd teinud väljaannetele GEO, The Washington Post,  Ryanar Magazine, Der Spiegel. Sinu tehtud fotosid on avaldanud The Guardian ja The Sunday Times Magazine. Mida peab fotograaf selleks tegema, et rahvusvahelisel areenil läbi lüüa?

Sellist retsepti ei ole ja need kaastööd on tehtud ajapikku, aga ilmselt kehtib see igas eluvaldkonnas – tuleb olla kirglik selle vastu, mida teed ja teha seda nii hästi, kui oskad. Pühenduda ja uskuda. Aga kindlasti on koostööle aidanud kaasa varasem ajakirjanduslik taust ja kogemus.

Missugune oli esimene rahvusvaheline tunnustus?

2010. aastal avaldas üks Ameerika fotokriitik oma blogis minu esimese teadlikuma seeria „Järv (By the Lake)“. Kuna olin selle seeria jaoks mitu aastat õiget vormi otsinud, siis oli see kinnituseks, et võib-olla olin tõesti õige vormi ja lahenduse leidnud.

 Oled välja andnud fotoalbumi mitmikest “Elada mitmuses”. Sellest pildikogust võitis foto Braian ja Ryan aasta tagasi Londoni Rahvusliku Portreegalerii fotokonkursil Taylor Wessing Photographic Prize kolmanda koha. Missuguste tunnetega selle teate vastu võtsid?

Seda ma tõesti ei osanud oodata. Olin õnnelik ainuüksi selle üle, et foto pääses näitusele valitud 60 pildi hulka [kokku esitati konkursile 4193 fotot]. Aga kui ükspäev Londonist helistati, mõtlesin, et see on kummaline… See oli väga suur üllatus ja ilmselt seni minu suurim tunnustus.

Tänavu valiti samale näitusele taas üks sinu portreefoto (filmikriitik Fagira D. Morti) pildiseeriast “Eesti dokumendid”  . Kuidas see projekt sündis?

Projektiga „Eesti dokumendid“ alustasin samuti juba mitu aastat tagasi ja olen seda tasapisi  igapäevatöö kõrvalt teinud. Ühel hetkel hakkasin tänaval end ümbritsevaid inimesi teadlikumalt tähele panema ja juurdlema selle üle, millised me, eestlased, praegu üldse oleme. Oleme nagu kahe maailma vahel – ühelt poolt mõjutab meid kindel Ida-Euroopa taust, teiselt poolt liigume hiigelsammudega Lääne-Euroopa poole. Millised paistavad ja on praegused inimesed, kelle seas me igapäevaselt liigume? Kas portreed saavad kanda kuidagi ajastu vaimu? Nendele küsimustele vastuste otsimisega hakkasin seda seeriat tegema. Kuna fotode vorm meenutab dokumendifotot, sai seeria nimeks „Eesti dokumendid“. Mõtlesin, et äkki õnnestub inimeste/portreede kaudu kasvõi õrnalt dokumenteerida praegust aega.

Kas on ette tulnud ka pettumusi?

Usun, et tegelikult on asi tõlgenduses – ebaõnnestumisi tuleb ilmselt ette kõigil, kes millegagi tegelevad. Aga tähtis on teadvustada, et see kõik käib kaasas arenguga ja ebaõnnestumised õpetavad tihti väga palju. Üsna minu fotograafitee alguses käisid mul Tallinnas kodus vargad ja viisid ära kõik kolm tollast kaamerat, millest ühe olin ostnud järelmaksuga kaks nädalat varem. Püüdsin aru saada, miks see nii läks ja kas sellel on mulle mingi varjatud sõnum…. Aga siis mõtlesin, et ma ei jäta asja esimese tagasilöögi juures katki – vaid ma t õ e s t i tahan seda teha. Sel hetkel ei keskendunud ma enam tagasilöögile, vaid otsustasin minna edasi.

Kas tabatud hetk ja emotsioon, mida vaataja fotol näeb, on pildistamise alguses sinu nägemuses juba olemas või sünnib see töö käigus?

Isegi kui visioon pildist on mingil kujul peas olemas, on lõpptulemus ikkagi idee ja töö käigus sündiva sümbioos. Kõiki eesootavaid tingimusi (ilm, valgus, modelli isiksus, tuju jne) pole võimalik ette näha isegi hea ettevalmistuse korral – nii et püüan alati olla olukordade suhtes võimalikult avatud ja ikkagi heas mõttes kasutada ära seda, mida hetk pakub. Kindlasti ei alahinda ma aga eeltööd ja ettevalmistust – see on väga tähtis ja annab õige eelhäälestuse.

Kas on olnud ka pildistamisest äraütlejaid? Või pahandajaid, et miks pildistasid ja tema üldse ei tahtnud fotole jääda?

Kuna ma püüan alati öelda, miks ma kellestki pilti teha tahan, siis selliseid inimesi pole õnneks eriti olnud, kes pahandaksid, et miks sa pilti tegid… „Eesti dokumentide“ puhul on mind üllatanud, kui avatud eestlased tegelikult pildistamise suhtes on. Kui aga keegi end tõesti pildistada lasta ei soovi, siis ma kindlasti austan nende valikut – vastu tahtmist head pilti teha polegi võimalik.

Missuguste tegevustega fotograafiavallas veel seotud oled ja kuidas jaksad hakkama saada?

Enamasti on mu pildistamised seotud ikkagi just inimestega. Mul on ka üks kursus, mida olen juhendanud Eesti Kunstiakadeemia Avatud Akadeemias, aga see on ühe semestri kursus kevad-talvel. Tegelikult ei toimu kõik need asjad enamasti samal ajal ja näiteks näitusi saab korraldada ikkagi juba siis, kui fotod on tehtud. Pikemaid projekte teen ma aga väga pika aja jooksul, mitme aasta jooksul. Ja kindlasti ei võta see kõik energiat, vaid ka annab.

Mis praegu käsil on?

Praegu tegelen edasi „Eesti dokumentidega“, samuti on mul vabakutselise fotograafina väike fototeenuseid pakkuv ettevõte, mille alustamine võtab samuti aega, aga see on arendav ja põnev.

Mis väsitab sind elus kõige enam?

Väsitavad ehk inimesed, kes virisevad, aga kes ise lahendusi välja pakkuda ei viitsi. See võtab asjatult energiat. Meedias väsitavad teinekord negatiivsus ja ajutine pealiskaudsus.

Kuidas puhkad ja patareisid laed? Millega meelsasti tegeled , kui aja maha võtad?

Mulle väga-väga meeldib reisida – teel olla, kulgeda, ka Eestis väikseid väljasõite teha. Sügisel pole midagi paremat, kui päikselise ilmaga seenemetsas jalutada ja pärast poole ööni seeni puhastada. Aga nagu üks tuntud eestlane ütles, tuleb vahel leida aega ka lihtsalt molutamiseks, mis tähendab, et  tuleb mitte midagi teha. See on selline perspektiivikas mitte-midagi-tegemine, vaimus uuele ruumi tegemine ja parimas mõttes enda hoidmine.

Millele pühendaksid meeleldi võimalusel rohkem aega?

Lugemisele ja jooksmisele. Need on mõlemad sellised tegevused, mis hoiavad vaimu erksana ja mis on hädavajalikud.

Kuhu on reisid sind viinud? Missugused on olnud meeldejäävaimad reisielamused?

Reisid on viimasel ajal olnud seotud näitustega, aga oma reisipisiku saime vennaga väiksena kindlasti emalt-isalt, kellega me suviti oma beeži Žiguliga paariks nädalaks Lätti-Leetu automatkale sõitsime.  Suund oli teada, aga kõigesse muusse suhtuti loominguliselt ja hommikul ei teadnud me, kuhu õhtuks telk püsti saab. See oli tohutult põnev ja armsalt närvekõditav kulgemine. Hilisematest reisidest oli põnev Armeenia-reis ühe sõbra isa otsima (isa teenis Eestis sõjaväes, aga pidi Armeeniasse tagasi minema enne, kui tütar sündis). Kõik see toimus nagu filmis – isa leidsime üles ja vastuvõtt oli nii soe, et tagasisõidul kartsime, et jääme lennukist maha... Samasugune ehe ja soe oli Siberi-reis teise sõbra vanaema juurde, kus meid toideti nii, et püksinööbid lendasid eest. Omaette elamus oli päevi ja öid kestnud rongisõit.

Mis on sinu jaoks elus praegu kõige tähtsamal kohal?

Kõige tähtsamad on ikkagi lähedased inimesed.

 Kas sünnipäev on sinu jaoks tähtis päev ?

Väiksena pidasin naljatades oktoobripühade õhupalle ja paraadi sünnipäeva eelsoojenduseks, alles pärast seda tulid sõbrad külla. Sõprade ja lähedaste seltsis olen sünnipäeva ikka pidanud.

Mis on siiani olnud parim kingitus, mille oled saanud?

Heldimuseni südantsoojendav oli, kui mu vend võttis pärast kaameravargust ette sünnipäevaaktsiooni sõprade seas – eesmärgiga hankida mulle fotokaamera, millega saaksin uuesti pilti tegema hakata. Mõistsin taas, kui tänulik olen mulle antud armsate  lähedaste ja kallite sõprade eest ning et nad tõesti usuvad unistustesse.

Missugused soovid ja eesmärgid on edaspidiseks?

Olla igas mõttes tasakaalus ja arenemisvõimeline.

Pildidl Birgit Püve

Intervjueeris Milvi Kapaun