Otsing

Rubriigid

Intervjuu vilistlasega Riho Ühtegi Vaadatud 5339 korda

- 105 vilistlaslugu

Küsimused vilistlasele:

1. Millised on olnud olulisemad sündmused Sinu elus peale Elva kooli lõpetamist?

Ega tegelikult ei oskagi öelda, milline oli kõige olulisem sündmus peale kooli lõpetamist. Elus on olnud mitmeid olulisi sündmusi. Inimeste jaoks on alati väga olulised sellised isiklikud sündmused nagu abiellumine ja laste sünnid. Nii ka mulle. Kui vaadata aga tööalaselt, siis tuleb ilmselt nimetada kolme sündmust: Kaitseliitu astumine 1990 aasta märtsis, Eesti eksiilvalitsuse peaministri käskkirja sõjalise auastme saamisel 1990. aasta septembris ja esimese Kotkaristi saamist 1991. Aastal. Kõik ülejäänu on olnud juba sündmuste loomulik (või vähem loomulik) jätk.

2. Millega praegu tegeled: töö, pere, hobid ....?

Praegu olen kaitseväelane, erioperatsioonide väejuhatuse ülem. Töö hõivab enamiku mu ajast, kuid mulle meeldib tegeleda ka mõnede hobidega: ehitan ise vabal ajal välja maja, milles elan, ja mulle meeldib tegeleda autodega. Teen sporti, peamiselt aeroobseid alasid, ei midagi spetsiifilist – lihtsalt et end vormis hoida, mida on ka ametialaselt vaja. Üheks hobiks, kui nii võib nimetada, on sõjandusvaldkonna õpetamine. Paljud uuemas riigikaitseõpetajad on käinud mu loenguid kuulamas.

3. Mis on esimene mõte kui kuuled sõnu - Elva Gümnaasium?

Esimene emotsioon on tegelikult mälestus suurest lillakas-roosast majast (värv on nende aastate jooksul varieerunud). Ja siis maalist vana koolimaja aulas, kus muistsed vabadusvõitlejad Lembitu juhtimisel sõtta lähevad. Aga esimene mõte on ennekõike seotud klassikaaslastega – kuidas neil läheb, mida nad teevad. Mõnikord meenub ka mõni õpetaja, seda vastavalt situatsioonile.

4. Missugune õpilane Sa olid? Üks vahva juhtum kooliajast, meenutuseks õpetajatele ja teada saamiseks praegustele õpilastele.

Seda, missugune õpilane ma olin, tuleks ilmselt küsida teistelt. Olin algkoolis suhteliselt tagasihoidlik, seevastu keskkoolis rohkem aktiivne. Ma polnud kindlasti ideaalne õpilane, kuid mul läks hästi, sest suutsin õpetajatele jätta endast hea mulje.

Naljakas juhtum vast kolmandast klassist. Teises klassis olin saavutanud deklamaatorite võistlustel teise kohe, mistõttu pidin igasugustel üritustel taas luuletusi lugema. Paraku ei jäänud luuletused mulle hästi pähe. Nii juhtuski, et kolmandas klassis korjati kokku algklasside „andekamad“, kes pidid esinema luulekompositsiooniga vanemate klasside mingil üritusel, kus oli kohal kooli juhtkond ja rajooni parteitegelased. Meie ettekanne kulges suhteliselt ladusalt kuni minu korrani. Närveerisin hirmasti, sest luuletus polnud tahtnud kuidagi pähe jääda ja see ajas mind veel rohkem segadusse. Alustasin luuletust esimese salmi esimese reaga „Ei kunagi päev ole särand…“ (mäletan seda esimest rida tänaseni, kuid muud üldsegi enam mitte) ja siis oli kõik meelest pühitud. Teised üritasid mulle ette sosistada, kuid mu kõrvus kohises ja ma olin aina suuremas segaduses. Kordasin sama fraasi kolm või neli korda, kuni direktor sosistas üsna valjusti: „Minge ära!“. Nii me hanereas siis läbi saali välja kõmpisime, kõigi pilgud meile pööratud. Need, kes pidid peale mind esinema, tulid pärast tänama, et neil oli ka luuletus halvasti peas ja hea, et nad esinema ei pidanud. Aga minu jaoks oli see viimane kord, kui mind kutsuti sellisele esinemisele.

5. Kas on midagi, mis seob Sind praegu Elva Gümnaasiumiga?

Ei ole. Mu lapsed ei õpi Elvas ning mu enda elu kulgeb täielikult Põhja-Eestis. Ja Elva Gümnaasium pole ka tegelikult minu vastu eriti huvi tundnud.

6. Mis on Su elus veel tegemata, mida teha tahaksid, kui aeg ja raha poleks takistuseks?

Ei teagi… Olen elu aeg unistanud lendama õppida. Tuleb leida aeg ja piloodi kursus kusagil ära teha.

7. Üks unistus või soov seoses oma vana kooli - Elva Gümnaasiumiga.

Elva kool on andnud Eestile väga palju lugupeetud kodanikke. Ainuüksi kaitseväes või sellega seotud ametikohtadel on mitmeid inimesi, kes juhivad või teenivad olulistes valdkondades. Elva Gümnaasium võiks julgelt kasutada ära nende inimeste ilmakogemusi ja kutsuda neid aeg-ajalt oma tegemistest või valdkondadest, mida nad hästi tunnevad rääkima. Tegusad inimesed on hõivatud, kuid hõivatud inimesed ise ennast välja ei paku. Neid tuleb kutsuda.


 

Pildil Riho Ühtegi

Intervjueeris Tiit Ustav