Elva Kool 105

Digitaalne raamat 105 vilistlaslugu



Uus tava ja pidu hommikuni

Tiit Ustav - auvilistlane

 

Elva kooli 105. aastapäeva nädal tipnes aktuse ja meeleoluka vilistlaspeoga nn vanas koolimajas.

Eeva Kumberg

 

Need, kes laupäeva keskpäeval Elva kalmistule kogunesid, tundsid õues ehtnovembrist kõledust koos luuni tungiva rõskusega. Küünlaleegid ja head mälestused soojendasid, kui meenutasime meie hulgast lahkunud õpetajaid ja õpilasi.

Hämarduvas pärastlõunas mõjus tuledesäras koolimaja nagu külalislahke loss, kuhu kahe samba vahelt seekord kolmest uksest korraga siseneda sai. Pidulisi muudkui vooris kuni aula täitus igas vanuses külalistega ja aktus algas.

Kooliaastad on tähenduslikud ja määravad, tahame seda või ei. Õppimise kõrval moodustavad ehk olulisemagi osa suhted ja suhtumised, koos kasvamine. Seekordne aastapäevaaktus keskenduski sellele, mis kõige rohkem hinge puudutab – koos loomisele, armastusele ja sõprusele. Südamlikult ja naerusuiselt koostatud eeskava ei jätnud kedagi külmaks. Aktus lõppes tänaste õpetajate üllatus-ühendkoori, publiku ovatsioonide ja ühislauluga. Korraldajaile eesotsas Marge Järveojaga jagus kiidusõnu kõigi lendude esindajailt.

Aktuse avakõne pidas direktor Tarmo Post ja suur oli kõigi üllatus, kui ta kõne lõppedes kuulutas välja Elva gümnaasiumi esimese auvilistlase, kelleks valiti 22. lennu vilistlane, kauaaegne ajalooõpetaja ning Elva kooli muuseumi pidaja Tiit Ustav. Lisaks tunnistusele anti auvilistlasele üle kunstiline foto Elva gümnaasiumi majast.

Direktori sõnul on Tiit Ustav koolivalguse edasikandja ja kohaliku haridusloo hea hoidja. Ta on kodulooteemalise ajalootöövihiku autor, tema algatusel valmisid seekordseks aastapäevaks koolidirektorite portreepildid, Elva olümpialaste ausein ja Elva algkooli ajaloo kolmas köide. Tiit on olnud mitmete eelnevate kooli aastapäevade korraldustiimis ja MTÜ Elva Kooli Vilistlaskogu väsimatu eestvedaja. “Kooli tunnustamise korras oli auvilistlaste tiitel juba ammu kirjas, aga välja me seda ei olnud andnud – Elva kooli 105. aastapäev andis selleks hea põhjuse,” selgitas Tarmo Post.

Statuudi järgi valitakse Elva gümnaasiumi auvilistlane kord viie aasta jooksul kohaliku hariduselu juubeli eel. Tiitliga tänatakse ja tunnustatakse Elva põhikooli või gümnaasiumi (keskkooli) lõpetanud teenekaid inimesi nende silmapaistva tegevuse eest teadus-, haridus-, kultuuri-, spordi- või ühiskonnaelus.

Auvilistlase kandidaadi saavad esitada kooli juhtkond, õppenõukogu, õpilasesinduse, hoole- ja vilistlaskogu liikmed. Kirjalik avaldus koos põhjendusega tuleb saata kooli direktorile. Auvilistlane valitakse gümnaasiumi juhtkonna laiendatud töökoosolekul.

Tiit Ustav esimese auvilistlasena on igati väärikas algus uuele traditsioonile. Mõned tunnid pärast tunnustamist juhtis vastne auvilistlane muuseumitundi ning sisukat raamatuesitlust, mille keskmeks Mariann ja Kaspar Rammo koostatud kolmas dokumendikogumik “Elva algkool 1913-1940”.

Enne kui Swingersi hääled kõlama hakkasid, said vilistlased ning õpetajad koridorides ja klassides üksteist õnnitleda, kallistada ja sõbralikult patsutada. Vaadati üle kunagised klassiruumid, kaunisti renoveeritud koolimaja, klaaskoridoris eksponeeritud direktorite portreed ja põnevad ühisloodud lapitekid ning kuulati keskendunult muuseumitundi kooli muuseumis. Ülejäänud aeg möödus enamasti armsate klassikaaslaste seltsis, paarikesi ja seltskonniti fotoseina ees poseerides ning meie lõõtsapoiste ning ülienergiliste Swingersite pilli järgi tantsides.

 

Kuuldud mõtteid

“Tahtsin lihtsalt siit vaikselt läbi astuda ja maja vaadata. Mäletan, et aula kõrval, endises hambaarsti kabinetis olid hiljem väga hea trummikomplekt, millega tegin ise ka kõvasti proovi.”

“Ma iga kord mõtlen, miks ma siin olen. Mul ei ole koolist just palju häid mälestusi, aga meie klass mulle meeldib, jaa.”

“Ma olen tegelikult haige, eile oli veel palavik, ei olnud kindel, et tulen, aga nüüd hakkan vist terveks saama. Hea, et ma tulin.”

“Ikka tuleb tulla, oma kool ju peab pidu ja üle viie aasta võiks ju klassikaaslasi näha. Kuni jõuab, tuleb kohal käia.”

 



Kooli olümpialased said oma näituse

Treener Rein Pedaja ning  Elva kooli tubli spordijärelkasv koos olümpialastega.

 

Elva gümnaasiumi Puiestee tänava hoones avati kooli sünnipäevanädala raames esmaspäeval fotonäitus Elva koolist sirgunud olümpialastest.

Milvi Kapaun, Elva Postipoiss 17. november 2018

Üheteistkümne sportlase fotod valmistas näituse jaoks ette ajalooõpetaja Tiit Ustav. Pilte aitas ajalehe Õhtuleht fotoarhiivist hankida Elva kooli vilistlane, spordifotograaf Jarek Jõepera, kes on ise ka mitme pildi autor. Väljapanekul püüab pilku ka 2010. aasta Vancouveri olümpiamängude võistleja rinnanumber, millest näituse idee tegelikult alguse saigi.

“Kui aasta tagasi klassivend Rein Pedajaga suusaklubis vestlesin, hakkas silma see rinnanumber ning tuli mõte jäädvustada meie koolist tuule tiibadesse saanud olümpialastest fotonäitus,” rääkis Tiit Ustav. “Väljapanek saigi teoks suuresti tänu Rein Pedaja tehtud suurepärasele treeneritööle, suurem osa Eesti laskesuusakoondisest on ju tema õpilased. Selline näitus on kooli jaoks kindlasti oluline ja vajalik, et tutvustada kooli kuulsaid sporditraditsioone ja motiveerida praeguseid õpilasi pingutama suurte eesmärkide nimel. On heameel, et ettevõtmine teostus tänu vilistlaste toetusele.”

Näituse kroonijuveeliks on loomulikult kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe. Vähe on neid koole, kes saavad uhkeldada olümpiavõitjaga. Olümpiamängudel on osalenud veel vanameistrid Indrek Tobreluts ja Roland Lessing viiel korral, Kristjan Ilves, Priit Viks, Kalev Ermits, Kauri Kõiv, Kristel Viigipuu, Grete Gaim. Noorim tegija on sellel aastal 17-aastasena Soulis oma olümpiadebüüdi teinud suusahüppaja Kevin Maltsev. Elva kooli õpilastest on parima tulemuse taliolümpiamängudel teinud kahevõistleja Ago Markvardt, kes saavutas 1995. aastal Lillehammeris individuaalselt viienda ja meeskondlikult neljanda koha.



Lõpusõrmused ühendavad ja räägivad lugusid kooskäidud kooliteest

34. lennu sõrmus tektsiga Uku Avita.

 

Elva kooli 105. sünnipäevaks saatsid vilistlased kooli näituseks kokku 42 lõpusõrmust, millest igaühega käib kaasas oma lugu.

Eeva Kumberg, Elva Postipoiss 17. november 2018

Elva keskkooli ja gümnaasiumi on tänaseks lõpetanud 70 lendu, viimased lennud enam ühiseid lõpusõrmuseid pole tellinud. Kõige värskem lõpusõrmus näitusel on 2016. aastast (68. lennust), kõige vanem 13. lennust. Sellest, 1961. aasta lõpetaja, tänase Elva valla aukodaniku ja teeneka jalgrattatreeneri Jüri Kalmuse omaaegsest sõrmusest on säilinud kahevärviline plaat, mis nüüd kinnitatud uuele vitsale.

Rohe-must-valge plaadiga hakkab silma 22. lennust pärit lõpusõrmus. Siililegi selge, et rohelise asemel pidanuks olema sinine. Miks nii läks, et lõpuks roheline tuli, teab kindlasti Tiit Ustav, üks 1970. aasta lõpetajatest. 31. lennu sõrmuse keskele on miskipärast graveeritud üsna vihase olemisega lõvi kujutis. Vilistlaspäeval saate vallavanem Toomas Järveojalt uurida, miks tema klassis selline valik tehti.

“Siia on kirjutatud “aeg”,” selgitab 32. lennu lõpusõrmuse lugu Kersti Koosa. “Keskel on ratas, mis sümboliseerib veeremist ja teisel pool on sõna “edasi”. “Aeg veereb edasi – see on meie lõpusõrmusesse graveeritud sõnum,” võtab Kersti kokku. “Hakkasime sõrmust kujundama juba 10. klassis, ehkki ma oma lennuga koos ei lõpetanud, mäletan, et see oli pikk ja põhjalik protsess.”

“Lõpusõrmused olid meie ajal väga kõva traditsioon,” meenutab 34. lennu vilistlane ja näituse mõtte teokstegija ning seekordse aastapäeva peakorraldaja Marge Järvoja. “Iga lend pidi olema eriline, tegema midagi uhkemini ja paremini kui eelmine. Meie lennu kirjandusklassi lõpusõrmusele on graveeritud kaks tähenduslikku sõna: “Uku avita”,” jutustab Marge. “Ukuks hüüti legendaarset kirjandusõpetajat Uno Kuresood, kui juba tema õpetama sattus, jättis ta õpilastele kustumatu mälestuse terveks eluks.”

Reeglina tegi iga klass omas stiilis lõpusõrmuse. 35. lennu kirjandusklass loobus traditsioonilisest sulest ja sulepeast ning joonistas sõrmuse plaadile lihtsalt 35. Koolivend Mart Libe aga kujundas paralleelklassile ilusa minimalistliku rõngassõrmuse. Nii oli ka 39. lennus. Vilistlane Pille Rebane meenutab, et nende lõpusõrmus tehti klassivend Urmas Ala kavandi järgi.

Igal lõpusõrmusel on tähendus. Näitusele saadetud sõrmused ja fotod neist on välja pandud vitriininäitusel koolimaja esimesel korrusel, lifti poolses tiivas.

2016. aasta lennu sõrmus



Kooli aastapäeval avati näitus direktorite portreedest

Arvo Mälberg. Autor: Anni Irs

 

Elva kool on ajast aega olnud siinse piirkonna tähtis arengugeneraator. Koolijuhid on kogukonnas nagu teenäitajad-majakad ja alati erilise luubi all. Mõnedest on saanud legendid.

Eeva Kumberg, Elva Postipoiss 17. november 2018

Kooli 105. sünnipäeval 17. novembril avatakse kell 17 Tartu maantee 3 õppehoone klaasgaleriis portreede näitus pea kõigist koolijuhtidest, kes pikemat või lühemat aega Elva koolis töötanud. Ajalooõpetaja ja portreedesarja algataja Tiit Ustavi sõnul on Elvas koolijuhte olnud kokku seitseteist. Pea kõigist neist on ka portreed saanud, vaid ühest, väga lühikest aega koolis töötanud ja siit parteitööle suundunud Helmi Kiiskülast ei õnnestunud leida fotot, mille järgi võiks portree valmida.

Kõik portreed on pliiatsijoonised, mille autor Elva kooli vilistlane, kunstnik Anni Irs. Küsisin kunstnikult, kas oli nii, et mõni portree justkui joonistas ennast ise?

“Kogu direktorite joonistamise protsess on olnud väga köitev,” rääkis Anni. “Kõik need mehed ja naised on olnud isiksused, olen andnud endast parima, et tuua välja igaühe isikupära ja ehk natuke ka iseloomu. Kõige põnevamad minu jaoks on olnud need, keda ka isiklikult olen kohanud. Arvo Mälberg ja Kure-papi (Edgar Kurg) on eriti soojad mälestused jätnud. Nende puhul võib küll öelda, et nemad tõesti joonistasid ise ennast. Ka minu kooliaegne direktor Vello Namm oli omamoodi armas töö.”

Naervaid silmi on mõnus joonistada

“Portreesid joonistades lähen täiesti pildi sisse,” rääkis Anni. “Mõnevõrra oskan aimata ka portreteeritava iseloomu või vähemalt ilmeid – loen naerukurde ja laubakortse. Enamus direktoreid on olnud lahke pilguga, aga kindla ilmega. Kõigist võib leida sihikindlust, distsipliini, aga ka inimlikku soojust ning huumorimeelt – naervaid silmi on mõnus joonistada. Minu lemmikud varasemast ajast on Arnold Muna ja Mihkel Roonurm. Ka Johannes Lang on väga sümpaatse olekuga. Tuttavatest tooksin jälle välja Mälbergi ja Kure, keda ma mäletan juba vanade meestena, aga joonistasin mõnevõrra noorematena. Näha on, et need inimesed on olnud karismaatilised isiksused, kelle ümber on kogunenud järgijaid ja kes on olnud omamoodi valgusallikaks ning maa soolaks siinkandis.”

Kevadest saadik luubi all

Portreede joonistamisega tegi Anni Irs algust juba aprillikuus. Kõige keerulisem osa tööst on tema sõnul olnud liiga väiksed või udused fotod. “Olin sunnitud lausa otsima välja oma vanaisalt päritud suure luubi, mille abil mõnedki näojooned täpsemalt üle vaadatud said. Mõne joonistuse pidin kombineerima mitmest fotost. Kokkuvõtteks võin öelda, et see on olnud üks kõige nauditavamaid kunstitöid – intelligentseid ja väärikaid inimesi on väga hea tunne joonistada.”

Edgar Kurg. Autor Anni Irs